P2ris Film

Tana hakkasin oma elus kolmat korda nutma filmi vaadates.

"Hotel Rwanda"

Ei tea, kas minusse oleks see nii sugavalt mojunud, kui ma poleks ise Aafrikas olnud. Sest nagu ytleb valge kaameramees kohalikule, kes edastab genotsiidi videod meediasse:

"If people see this, they say, Oh My Good it's horrible

and they go eat their dinners"

Pühapäeva Pärastlõuna

Pühapäeva lõõgastus ja uimamine oli täielik kuni ma sain tuttavaks oma toa märkimisväärse kaaslasega. Tema nimi on Tegenaria gigantea/duellica ehk Giant house spider. Tavapärase õueviimise asemel hakkasin tema tähelepanuväärse suuruse tõttu lähemalt tutvuma. Avastasin tema imepärase varjatud ande - oskude võrratult poseerida, kõlkudes nt joogiklaasi serval. Minu toakaaslane ei ole ilmselt nende isendite otsene sugulane, kes olid 1987. aastani Guinessi rekordite raamatus märgitud kiireimate ämblikena liikudes 2,97 m/sekundis, sest tema on rahulikuma iseloomuga. Loodan, et ta ei hakka oma potensiaali rakendama lähiajal, sest poseering kõlariga on pooleli.

Lisaks on mul hea meel teatada, et Tegenaria gigantea leviala on pisut laienenud nagu juuresolevalt kaardilt võib näha. Mina olen endiselt Belgias, Brüsselis ja nüüd ka see liik. Prantsusmaalt pole palju maad tulla, aga Inglismaalt üle lahe on vaevarikkam. Äkki ta tuli minuga Londonist bussis kaasa?????

Samuti jagan sarnast kogemust humorist David Sedarisega, kes oma essees "Aprill Pariisis" dokumenteerib kiindumust sellesse liiki, eriti ühte konkreetsesse isendisse nimega Aprill.

Kuni ma pildid fotokast kätte saan, tutvuge samaliigi teise isendiga:

Belgia

Juba tana, teisel paeval parast naasmist on tunne, et oleksin siin-Brusselis, kaua olnud. Vana tuttav elurytm on taastatud, aga ometi.... Ometi on selline kerge-kerge tunne. Nagu midagi oleks selginenud. Mingi koorem maha raputatud. Jah! Lendlev tuuleohk ning lillelohn. Elu on lihtne.