(Iga algus on raske?)
Mulle hakkab tunduma, et see käib ka aasta esimese kuu kohta. Öeldagu jaanuari kuu kohta mis tahes - uus aasta uue hooga, uus toob lootust vms. Minu jaoks on jaanuar ikkagi väga raske aeg ning sel aastal ei tulnud erandit. Vaadates minevikku, et leida statistlist kinnitust mälestuste arhiivist, teeb elavaks kõik need jaanuarikannatused. Eelmise aasta jaanuar on unustamatu - piinad Brüsselis... üle-eelmise aasta haiglasolek, üle-üle-eelmisel aastal... Järgmise aasta samaks kuuks pean ma küll paremini valmistuma, sest on masendav...
Mis on sel aastal peamiseks mureallikaks peale pideva D-vitamiini ja valguse puuduse? Mitmeid... peaasjalikult üksindustunne, palju tööd ja molekulaarbioloogia. Mul pole kunagi erilist sõprade-lähedaste puudust (või vajadust?) olnud, aga nüüd on midagi juhtunud. Kui tulen töölt, siis on väga kurb üksi olla. Kas sellepärast mõned inimesed ongi koos, et seda tunnet vältida? Igatahes, sest tõepoolest see pehmendaks, aga kas oleks ka õige... EI, mitte minu jaoks. Täna mõistsin, et mitte mu sõbrad pole kadnud, vaid mul endal pole entusiasmi ja jõudu suhelda... seega ikkagi D-vitamiin.
Igatahes püüan jõuliselt endale sisendada, et igal asjal on oma aeg, ehk otse Piiblist - Igale asjale on määratud aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all - aeg on sündida ja aeg on surra, aeg istutada ja aeg istutatut kitkuda, aeg maha kiskuda ja aeg üles ehitada, aeg nutta ja aeg naerda, aeg on kive pilduda ja aeg on kive koguda, aeg otsida ja aeg kaotada, aeg rebida ja aeg õmmelda, aeg vaikida ja aeg rääkida, aeg armastada ja aeg vihata...
Ja nõnda see jätkub seal Taeva all. Mul on ka oma Taevas, aga aeg on Sama.
Sunday, January 29, 2012
Saturday, December 31, 2011
"Tühja see kuu, aga aasta saab läbi"
Tere :)
Eile, kui kinnitasin töötunde ja vaatasin, et oh taas kuu saab läbi, ütles Ann: "Sitta see kuu, aasta saab läbi!!!" Ja tõsi see on, täna aasta 2011 viimane päev ja ime läbi ei ole ma tööl ning saan mõlgutada... Seega, hakkasin mõtlema, et milline aasta see siis täpsemalt oli, kellele ülihalb - tore, et läbi sai, kellele ülihea - oh kui ilus oli, aga minu jaoks? Mul oli isegi raskusi eelmise aasta-vahetuse meenutamisega. Siiski aastavahetus oli tore - Antsla kandis Veiko ja Alariga ning boonustrackina teised... ja räätsaretk ja palju lund. Hästi tore oli, ilus algus ilusale aastale. Olin ka elevil, et 2. jaanuaril sain eurodega maksta ning 3. jaanuaril need uued soojad eesti kontuuriga kaunistatud mündid Brüsselisse kaasa võtta.
Kuna mulle eriti muu aasta esimesest poolest ei meenunud, pöördusin oma vana blogi poole ja oh-imet, sellest oli isegi kasu.
Seega, kuni 24. juunini valdas mind ilus õpi-tööelu Brüsselis, kuigi alguses polnud see kerge - jaanuar oli täielik õudus - olin väga masenduses, põhiliselt selle pärast, et Eestist ära pidin jälle minema. Meenub, et põhimureks oli see, et Brüsseli inimesed tundusid äkitselt nii pealiskaudsed, need tutvused ja suhtlused - Eestis keegi ei püüdnud suhelda niisama ning jäi justkui ausam mulje. Igatahes oli see mu peamine valuallikas, kuid kõigega harjub. Pealegi ümbritsesid mind selleks ajaks ka mitmed väga lähedased inimesed. Nende abil, ma naeratasin ja hõistaksin juba veebruaris, mis oli suht üksluine. Tõesti ei mäleta... kuigi mulle meeldis elada seal kus ma elasin, tegeleda Willemiga ning.... OI VÄGA TÄHTIS. Veebruaris läksin ma Olivieriga tantsima!!!! See tähendab, midagi olulist lisandus mu ellu - salsa ja ladina tantsud. Peagi Olivier loobus tantsimisest, aga mina olin saanud hoo sisse - õigemini, leidnud oma ellu väga väga olulise asja, mis valgustab mind siiani murede-hallide päevade ja Elu keskel. Seega, nüüdseks olen tantsinud väga vahelduva eduga 10 kuud??? Sellest pool aega, pole olnud võimalust tantsida - selle vea kavatsen aastal 2012 esimesena parandada.
Märstsis on Brüsselis kaunis kevad täies hoos ning Elu on ilus. Salsa võtab tuure - hakkan käima tantsukoolis, saan Roccoga tuttavaks. Lisaks, mulle väga meeldis see mets - foret de soigne - mis mu majast u 500 m kaugusel algas ning kus ma tihti jooksmas käisin. Igatsen seda senini - kanali ümber tiirutamine ei anna kuidagi sama tunnet ega lendu. Blogi andmetel jäi märtis ka see, et käisin Siretiga Düsseldorfis kohumas, kui ta parajasti sealt läbi lendas. See oli unustamatud 20 h!
Ei mäletagi, millal Juaniga Londoni tripp oli, aga aprilli kuus käisime Barcelonas ning ma tulin korra ka Eestisse. Puhkasin, aga hakkasin ka mõistma, et siin riigis pole mul küll mitte midagi...
Maailm ei lõppenud mai kuus vaid Elu oli täies hoos. Salsa oli kindlasti selle hoo sees.
Juuni oli lahkumiskuu. Jätsin hüvasti Brüsseli ja oma sealse eluga. Polnud kerge, aga Hedi tegi selle kergemaks ehk viimane Brü nädal oli põrgu ning elavast tulest pääsemine on ikka kergem, kui ilusast elust. Igatahes lendasin otse Tõrva lähistele floristika praksi. Avastasin Eesti olemust ja inimesi. Vaikselt hakkasid need mind jällegi muutma - mulle väga ei sobinud see. Läksin Soome.
Juuli oli orjakuu. 10. juuli 1. tööpäev, kuigi on pühapäev. Töö algus varahommikul. Karmilt pealage kuumutav päike. Venekeelne ümbruskond. Erakordselt pikk tööpäev, sest käimas on selle aastane maasikaüleuputus. Järgmine päev oli füüsiliselt karm, aga üle elasin. Seega Maasikaralli. Ehk 10 aastat edasi ja Sarvisalo maasikamuusika ehk Astikkalan Marjantila. Õnneks oli juhtunud sinna päris mitmeid (ja juhtus veel mitmeid) ülitoredaid eestlasi. Nad muidugi ei suutnud ära imestada, miks ma VEELKORD sinna olen roninud. Ma ei maini, et 100 töölise hulgast valiti välja just Elen 5 parima korjaja hulka ning sain 10 kg korjatu väärtuses preemia. Igatahes, see oli supertrenn nii füüsiliselt kui vaimselt ning väljusin sellest äärmiselt tugevana. Lisaks oli tähtis asjaolu, et mu truuks kaaslaseks oli seal kitarr.
August oli alguse kuu. Tulin tagasi, üritasin kohaneda. Hakkasin ära vajuma, aga enne tegin ära kiireloomulisemad asjad - läksin tööle sinna, kuhu olin tahtnud ja unistanud tööle minna Mais, aga olin veidi kaugel...
September oli lõppu alguse kuu. Pingutame selle TÜ baka ikka lõpunid, onju Siret? Toimub pidev kuude lugemine, et jõuda lõpuni.
Oktoober - töö kool ja puhas rutiin. Aga jumaldan oma tööd ning koolis on toredad ained nagu Hispaania keel ja kõnehääl.
November käisin Brüsselis, ei Belgias - Gentis veetsin liialt aega, aga juu oli siis vaja, et õppida. 11.11.11 veetsin Rogeriga, no comments. Gent ise on mu armastus ning flaami keel... oh, kuidas ma seda igatsen.
Detsembris oli... on nüüd veel ja jõulud, mida tahan unustada. Mõtlesin, et olen revolutsiooniline ja ei tee kaasa jõuluostude orgiat, aga lõpuks polnudki see nõnda hea mõte - pere juurde ma enam ilma kinkideta ei lähe. Igaksjuhuks. Aga, detsembris käisin ma Riinaga Tallinnas salsa-bachata peol ning olin taas niiiiiiiiii happy tantsides.
Eile, kui kinnitasin töötunde ja vaatasin, et oh taas kuu saab läbi, ütles Ann: "Sitta see kuu, aasta saab läbi!!!" Ja tõsi see on, täna aasta 2011 viimane päev ja ime läbi ei ole ma tööl ning saan mõlgutada... Seega, hakkasin mõtlema, et milline aasta see siis täpsemalt oli, kellele ülihalb - tore, et läbi sai, kellele ülihea - oh kui ilus oli, aga minu jaoks? Mul oli isegi raskusi eelmise aasta-vahetuse meenutamisega. Siiski aastavahetus oli tore - Antsla kandis Veiko ja Alariga ning boonustrackina teised... ja räätsaretk ja palju lund. Hästi tore oli, ilus algus ilusale aastale. Olin ka elevil, et 2. jaanuaril sain eurodega maksta ning 3. jaanuaril need uued soojad eesti kontuuriga kaunistatud mündid Brüsselisse kaasa võtta.
Kuna mulle eriti muu aasta esimesest poolest ei meenunud, pöördusin oma vana blogi poole ja oh-imet, sellest oli isegi kasu.
Seega, kuni 24. juunini valdas mind ilus õpi-tööelu Brüsselis, kuigi alguses polnud see kerge - jaanuar oli täielik õudus - olin väga masenduses, põhiliselt selle pärast, et Eestist ära pidin jälle minema. Meenub, et põhimureks oli see, et Brüsseli inimesed tundusid äkitselt nii pealiskaudsed, need tutvused ja suhtlused - Eestis keegi ei püüdnud suhelda niisama ning jäi justkui ausam mulje. Igatahes oli see mu peamine valuallikas, kuid kõigega harjub. Pealegi ümbritsesid mind selleks ajaks ka mitmed väga lähedased inimesed. Nende abil, ma naeratasin ja hõistaksin juba veebruaris, mis oli suht üksluine. Tõesti ei mäleta... kuigi mulle meeldis elada seal kus ma elasin, tegeleda Willemiga ning.... OI VÄGA TÄHTIS. Veebruaris läksin ma Olivieriga tantsima!!!! See tähendab, midagi olulist lisandus mu ellu - salsa ja ladina tantsud. Peagi Olivier loobus tantsimisest, aga mina olin saanud hoo sisse - õigemini, leidnud oma ellu väga väga olulise asja, mis valgustab mind siiani murede-hallide päevade ja Elu keskel. Seega, nüüdseks olen tantsinud väga vahelduva eduga 10 kuud??? Sellest pool aega, pole olnud võimalust tantsida - selle vea kavatsen aastal 2012 esimesena parandada.
Märstsis on Brüsselis kaunis kevad täies hoos ning Elu on ilus. Salsa võtab tuure - hakkan käima tantsukoolis, saan Roccoga tuttavaks. Lisaks, mulle väga meeldis see mets - foret de soigne - mis mu majast u 500 m kaugusel algas ning kus ma tihti jooksmas käisin. Igatsen seda senini - kanali ümber tiirutamine ei anna kuidagi sama tunnet ega lendu. Blogi andmetel jäi märtis ka see, et käisin Siretiga Düsseldorfis kohumas, kui ta parajasti sealt läbi lendas. See oli unustamatud 20 h!
Ei mäletagi, millal Juaniga Londoni tripp oli, aga aprilli kuus käisime Barcelonas ning ma tulin korra ka Eestisse. Puhkasin, aga hakkasin ka mõistma, et siin riigis pole mul küll mitte midagi...
Maailm ei lõppenud mai kuus vaid Elu oli täies hoos. Salsa oli kindlasti selle hoo sees.
Juuni oli lahkumiskuu. Jätsin hüvasti Brüsseli ja oma sealse eluga. Polnud kerge, aga Hedi tegi selle kergemaks ehk viimane Brü nädal oli põrgu ning elavast tulest pääsemine on ikka kergem, kui ilusast elust. Igatahes lendasin otse Tõrva lähistele floristika praksi. Avastasin Eesti olemust ja inimesi. Vaikselt hakkasid need mind jällegi muutma - mulle väga ei sobinud see. Läksin Soome.
Juuli oli orjakuu. 10. juuli 1. tööpäev, kuigi on pühapäev. Töö algus varahommikul. Karmilt pealage kuumutav päike. Venekeelne ümbruskond. Erakordselt pikk tööpäev, sest käimas on selle aastane maasikaüleuputus. Järgmine päev oli füüsiliselt karm, aga üle elasin. Seega Maasikaralli. Ehk 10 aastat edasi ja Sarvisalo maasikamuusika ehk Astikkalan Marjantila. Õnneks oli juhtunud sinna päris mitmeid (ja juhtus veel mitmeid) ülitoredaid eestlasi. Nad muidugi ei suutnud ära imestada, miks ma VEELKORD sinna olen roninud. Ma ei maini, et 100 töölise hulgast valiti välja just Elen 5 parima korjaja hulka ning sain 10 kg korjatu väärtuses preemia. Igatahes, see oli supertrenn nii füüsiliselt kui vaimselt ning väljusin sellest äärmiselt tugevana. Lisaks oli tähtis asjaolu, et mu truuks kaaslaseks oli seal kitarr.
August oli alguse kuu. Tulin tagasi, üritasin kohaneda. Hakkasin ära vajuma, aga enne tegin ära kiireloomulisemad asjad - läksin tööle sinna, kuhu olin tahtnud ja unistanud tööle minna Mais, aga olin veidi kaugel...
September oli lõppu alguse kuu. Pingutame selle TÜ baka ikka lõpunid, onju Siret? Toimub pidev kuude lugemine, et jõuda lõpuni.
Oktoober - töö kool ja puhas rutiin. Aga jumaldan oma tööd ning koolis on toredad ained nagu Hispaania keel ja kõnehääl.
November käisin Brüsselis, ei Belgias - Gentis veetsin liialt aega, aga juu oli siis vaja, et õppida. 11.11.11 veetsin Rogeriga, no comments. Gent ise on mu armastus ning flaami keel... oh, kuidas ma seda igatsen.
Detsembris oli... on nüüd veel ja jõulud, mida tahan unustada. Mõtlesin, et olen revolutsiooniline ja ei tee kaasa jõuluostude orgiat, aga lõpuks polnudki see nõnda hea mõte - pere juurde ma enam ilma kinkideta ei lähe. Igaksjuhuks. Aga, detsembris käisin ma Riinaga Tallinnas salsa-bachata peol ning olin taas niiiiiiiiii happy tantsides.
Wednesday, October 19, 2011
värskendus
Loomulikult olin ma unustanud Selle koha ning värskendus oli päris vahva - üks kolumbialane ütles: "I like the title of your blog" and I was confused - do I have a blog??? Ahahaha, njah, tõsi on see, et kõik mis internetti kord pandud jääb sinna või jätab jälje...
Saturday, June 4, 2011
Leuvenisse jäätist sööma ehk kaks ühe päevaga
Neljapäeval läksime Reeliga Valoonia linna Monsi avastama. Kumbki midagi märkimisväärset sellest ei teadnud ning võin nyyd öelda, et ega polnudki midagi märkimisväärset teada. Ahvi pea muidugi pidi meie poolt ka läikima loodud saama. Kellatorn oli barokne ja nagu Reeli teadis öelda, Hugo olla võrrelnud seda tagurpidi teepoti ja tassidega. Ma olen suurmehega nõus. Vaade oli sellelt künkalt ilus, aga tagasihoidlikke vaatamisväärsustega. Pärast paaritunnist jalutuskäiku leidsime end täiesti kogemata taas raudteejaama eest. Müstilise nõiaringiga linn.
Minul tekkis palavusega soov süüa jäätist ning otsutasime seda praeguses kodulinnas degusteerida. Rongi oodates ja eesti keeles vadistades jõudsime arusaamisele, et on siiski liiga häbiväärselt vara oma linnaekskursioon lõpetatuks lugeda ning selle asemel, et Brüsselis rongist väljuda sõitsime lõpp-peatuseni - Louvain ehk flaami Leuven. Minu ainuke seos selle linnaga oli tuntud ülikool ja eelmise pühapäevaõhtune nässuläinud salsaõhtu. Pühkides need mustad mõtted ja salsaigatsuse minema, nautisime imeilusat linna - tõepoolest, superkaunis. Ja muidugi jäätis, mida tulime siis sööma oli lekker ehk maitsev!
Friday, May 27, 2011
Yks Kuu to go...
“Mitmendas klassis teie laps käib?”
“Ee......”
See pole ei esimene ega ilmselt ka viimane kord, kui Willemit minu lapseks peetakse. Ja ma ei süüdista neid - oleme me mõlemad ju nii nunnud blondid, ei räägi prantsuse keeles ja hoiame väga kokku. Arvatavasti hakkan teda hullult igatsema, ja tema mind ka. Viimasel ajal olen harjutanud end mõttega, et lähengi siit ära. Püüan otsi kokku tõmmata, kuid võibolla otsad juhivad hoopis mujale. Mis on asjad, millest ma tegelikult puudust võin hakata tundma? Neid on ähvardavalt palju, alates sellest, et mul on pere ja elukoht, kuni selleni, et tekib tühimik salsa ja tantsupartneri kohale. Vahepeale jääb multikultuursus, Juan ja Roger ja flaami keel. Ometi nagu ütleb loodusseadus (kas ka füüsikute poolt kinnitatuna?), et loodus tühja kohta ei salli... seega jään lootma, et need tühimikud täituvad peatselt. Võib-olla juba need 27 päeva, mis ma siin veel seekord olen, annavad arutust...
Monday, May 2, 2011
Eestisse vahepeatusega Barcelonas
Kestvus 4 päeva
kaaslane Juan ja CSurferid
eelarve lõhkine
lõbusus - VÄGA vahva
31.aprill
... on kohtumine Keenia gängiga. Isegi kui sellist kuupäeva ei eksisteeri, sai kohtumine siiski teoks. Panges.
Tegelased
Alari > kuigi tuli Tartusse juba 24 tundi varem, jäi ta ikkagi 5 minti hiljaks
Meelis > endistviisi ja jätkuvalt enese- ja eluga väga rahulolev
Janika > "miks Sa nii tõsine oled?"
Mirjam > ehedalt otse metsast.
Kohati mulle tundus, et aega justkui polekski mööda läinud, aga jututeema mis pani mind sügavalt järele mõtlema, olid teisest killast... aeg on siiski möödunud.
Subscribe to:
Posts (Atom)
