Omne initium difficile est??

(Iga algus on raske?)
Mulle hakkab tunduma, et see käib ka aasta esimese kuu kohta. Öeldagu jaanuari kuu kohta mis tahes - uus aasta uue hooga, uus toob lootust vms. Minu jaoks on jaanuar ikkagi väga raske aeg ning sel aastal ei tulnud erandit. Vaadates minevikku, et leida statistlist kinnitust mälestuste arhiivist, teeb elavaks kõik need jaanuarikannatused. Eelmise aasta jaanuar on unustamatu - piinad Brüsselis... üle-eelmise aasta haiglasolek, üle-üle-eelmisel aastal... Järgmise aasta samaks kuuks pean ma küll paremini valmistuma, sest on masendav...
Mis on sel aastal peamiseks mureallikaks peale pideva D-vitamiini ja valguse puuduse? Mitmeid... peaasjalikult üksindustunne, palju tööd ja molekulaarbioloogia. Mul pole kunagi erilist sõprade-lähedaste puudust (või vajadust?) olnud, aga nüüd on midagi juhtunud. Kui tulen töölt, siis on väga kurb üksi olla. Kas sellepärast mõned inimesed ongi koos, et seda tunnet vältida? Igatahes, sest tõepoolest see pehmendaks, aga kas oleks ka õige... EI, mitte minu jaoks. Täna mõistsin, et mitte mu sõbrad pole kadnud, vaid mul endal pole entusiasmi ja jõudu suhelda... seega ikkagi D-vitamiin.
Igatahes püüan jõuliselt endale sisendada, et igal asjal on oma aeg, ehk otse Piiblist - Igale asjale on määratud aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all - aeg on sündida ja aeg on surra, aeg istutada ja aeg istutatut kitkuda, aeg maha kiskuda ja aeg üles ehitada, aeg nutta ja aeg naerda, aeg on kive pilduda ja aeg on kive koguda, aeg otsida ja aeg kaotada, aeg rebida ja aeg õmmelda, aeg vaikida ja aeg rääkida, aeg armastada ja aeg vihata...
Ja nõnda see jätkub seal Taeva all. Mul on ka oma Taevas, aga aeg on Sama.