Mida ma tunnen? Ei midagi.
Mida tahan? Mitte midagi.
Mida teen? Miskit.

Ühel õhtul leidsin end mõtlemast, kes tuleks minu matustele. Ja tundus, et päris palju inimesi. Liiga palju inimesi! Ma ei tahaks, et nad tuleks. Ma ei luba seda!!!!!!!!!!!!!

Täna tegin kahte asja esimest korda - päris hobuse seljas (nii kõrge on ju!) väikese jalutustiiru ning käisin jõusaalis. Viimases minu tegevus piirdus rattal ning sõudeergomeetriga ponnistades, aga teinekord avastan muud ka. Peaasi, et vändatud sain 30 km ning selle nädala kavas on veel vaid 8 km jooksu ning kvoot on täidetud :) Tore! Täpsem info http://vormi2010.blogspot.com

Nuit blanche

Elu ikka oskab olla variatsiooniderikas. Et mina, blogi ja kogu olemus liiga filosoofiliste, psühholoogiliste ja emotsionaalsete teemade kütkeisse ei langeks, siis sain endale hoopis uue asja - palju maisema - millega tegeleda: Kõhuviirus!!! Igatahes terve öö oli minu parimaks sõbraks vets, Unemati üritas temaga konkureerida, aga ei õnnestunud.

Nõnda jäi veidi aega ka mõtlemiseks...
Asju, mida meenutada "sellest perioodist", kui Elen sündis 24-aastasena:
*alustas klaveriõpinguid
*hakkas end liigutama - projekt Janikaga (kirjutan sellest kindlasti, sest see on niiiiii äggge!)
*oli tippkaalus, isegi kui teised ütlesid "nii pisike"
*uskus, et inimesed on ilusad ja head :)))

...

"Miks Babel Dark Mollyga ei abiellunud?"
"Dark kahtles Mollys. Ära kunagi kahtle selles, keda armastad"
"Aga võib-olla ei räägi nad sulle tõtt"
"See ei loe. Sina räägi neile tõtt."
"Mida sa sellega mõtled?"
"Sa ei saa olla teise inimese ausus, aga sa saad olla iseenda ausus"
"Mida ma siis ütlema pean?"
"Millal?"
"Kui ma kedagi armastan?"
"Seda peadki ütlema."

J. Winterson "Tuletornipidamine"

Igaüks jookseb millegi tõttu. Ära. Juurde. Mina jooksen ümber.

Tahaks neid kõiki mõtteid kirja panna, mis tulevad, siis kui jooksen. Neid on nii palju, need aitaks mind rasketel hetkedel. Kuid need on viivuks...

Täna oli üks raskemaid päevi! Mingi tohutu kirjeldamatu jõud kisub mind. Tema poole. Hoidsin hammastega toolist kinni, et mitte alluda. Ma ei taha, et Tema käes oleks mu "juhtimine", aga paraku see on nii olnud. Vähemalt aasta. Ja miks ei peakski olema, kui...
50 % enda energiat panin teise soovide, unistuste, mõtete täitmiseks. Lootes aimata teise soove või tahtmisi.
Ülejäänud 50% panin teise kontrollimisse, püüdesse muuta teist. See on rumalus, sest muuta saame me vaid iseennast. Mind paraku enam selleks hetkeks polnud...

Nädala +++: Minu kursaõde S. Fanastiline inimene!!!!!! Vaatad teda ja mõtled, et kas päriselt on ka selline inimene olemas ;)
Seejärel klaver! Jah, neljapäeval oli minu elu esimene klaveritund :) Üks asi milles olen üdini kindel - muusika on see, millega ma tahan tegeleda...

Nädala -: kõikumine äärmusest äärmusesse. KÕIGI äärmuste vahel.

Viimastel päevadel olen märganud, kui palju imelisi inimesi on minu ümber ja juures ning kuidas Maailm mind aitab ja püüab näidata, et kusagil on veel Tee, Minu Tee. Isegi kui ma praegu ei suuda seda uskuda, pean ma märke tunnistama.

Nädala raamatuleid J.Winterson "Tuletornipidamine".
Jätkan sellega.

Täna puudus mul täiesti kontakt iseendaga. Seega oli päev nagu ta oli...

"Sõltuv identiteet. Ma teen, nagu ma teaksin, kes ma olen. Ma hoolin teistest ja kipun endast mitte hoolima."

Mind pole olemas.

Igaüks vajab enese väljendamist, kas siis kunsti, muusika, kirjutamise, spordi vm kaudu. Blogi kirjutamine kuulub eneseväljenduse modernsemate viiside hulka. Minu algatus on ajendatud kahest asjaolust. Kui Sul on inimene, kellega tahad absoluutselt igal hetkel absoluutselt kõigest rääkida, siis ei vaja ka sellist kirjalikku väljendust. Nüüd hakkan blogi kasutama kui alternatiivset viisi.
Blogi, minu alternatiivpsühholoog :)

Teisalt küsis Meelis, miks mina ei kirjuta blogi. Hakkasin mõtlema, et jah, miks ma ei kirjuta - kunagi ju kirjutasin. Ja tõesti, see on parim viis kunagi lugeda ja meenutada, mis olukordades oled olnud ning mida neist õppinud. Vanana mõelda, kui hull ikka elu oli ning vaadata naerdes tagasi. Igatahes, kuna Meelis mainis seda täpselt õigel, siis... jah.

Hommikul käisin jooksma ning seal hakkasid mingid otsad lahti hargnema, eilsest jutuajamisest ja üldse. Mida rohkem jooksin, seda rohkem hargnes. Lõpuks tekkis kurnatus (ainult füüsiline!) ja läksin ostsin turult lillkapsa ja Haaslava valla tomateid :)))

Suhe on ohtlikus seisus, kui Sa ei suuda enam Ise olla. Mõtled AINULT ühele inimesele, tegutsed ainult temale, ühesõnaga kaob piir Sinu ja Tema vahel. Selline suhe on määratud purunema. Minul läks nii. Ma ei saanud hakkama.

Ma ei tahaks kogu süüd enda peale võtta, aga tunnen, et keegi peab olema süüdi. Süü ei saa jääda õhku ja mina ta siis võtan endale. Vähemalt selle läbi tunnen, et on olemas Elen. Tegelikult olen ennast tundnud pika aja jooksul ainult kaks korda. Need on need hetked, kui Inimene suunab näpu minu peale ja ütleb "Sina tegid". Sina oled selles süüdi. Sel hetkel ma küll kannatan, aga ma näen, et on olemas MINA. Kes tegi. Janikale siinkohal esimesed tänud :) Muudel hetkedel mind pole olemas.

Hommikune jooks pani hargnema ning lõpuks suutsin panna desktopil olevasse kausta mõned asjad. Joostes hakkasin tunnetama, mis sinna kausta kuulub. Päris tükk aega oli see täiesti tühi, sest ma ei kuulnud ennast. Kausta nimi on "Minu unistused"

Armastust on vaja. Aga... sellel on oma suured AGAd.