Järgmine etapp.

Nüüdseks olen jõudnud kenasti oma järgmisesse elupaika, Brüsselisse. Pärast Madalamaades veedetud nädalavahetust lendas aeg Gentis reaktiivlennukitiivul ning polnud aega-tahtmist mõtisklemiseks-analüüsimiseks, aga sel nädalal on olnud parjalt aega kõige, sündmuste-inimeste-iseenda, seedimiseks. Heade mälestuste seedimine on meeldiv ning seedeprobleemideta! :)

Naudin igat rahulikku sekundit oma praegusest elust, sest see on nii vastandlik Erasmuslase möllavale Genti elule. Istun oma suures helepäikselises toas, kus on tuulikutega voodiriied, mille pere Hollandist mulle hankis ning kuulan hispaaniakeelset muusikat. Eile linnast koju tulles fotografeerisin hetke, mil tundsin südamest rõõmu, et olen-siin-kus-olen ja teen-seda-mida-teen.

Life is more than simple. Eile ärkasin lennukite mürinal (olenevalt ilmast lendavad nad eri kõrgustel MAJA kohal), seejärel tegin Willemile putru ning saatsin kõik välja tegemiste juurde. Harjutasin pisut klaverit ja avastasin noote (neid on siin hulgaliselt) ning asusin keeltekoole kirjadega pommitama, et endale ometigi kursus leida. Suvel teatavasti õpetajad puhkavad, aga leidsin paar kooli, mis on ka suvel aktiivsed. Pärast Jutaga, kes oli tulnud Brüsselisse konverentsile, lõunastamist läksin ühte neist - OpenContext, avastama. Vastuvõtt oli ülimalt meeldiv ning pakkumisi mitmeid, aga tasud on kõrged. Ometigi oli pere nõus toetama minu kahe nädalast superintensiivset hollandi keele kursust A2 tasemel. Seega, next level in two weeks.

Brüsselis oldud päevade mõned hitthetked: autoga sõitmised (kiir)teedel, püüded teha end hollandi keeles arusaadavaks, õhtusöök perele, Skypevestlused Rogeriga, eestikeelne lõuna, äraeksimine kaubanduskeskuses, pagaritünks ja nii mõndagi...

Nelja kuuga on minu elus nii palju muutunud, et pea hakkab ringi käima... aga ma panen praegu parem silmad kinni ja jään magama.

Holland on vaid osa Madalmaadest

Lähenemas on aeg, mil tuleb taas jätta maha paik, mis sai koduseks... Ometi tunnen, et ei ole Belgiaga veel kõike ära klaarinud, mistõttu jään kauemaks. Eesti igatsust ei ole, tugevust naasta ei ole, põhjust tagasi tulla ei ole, on vaid kauguste kutse... tegutsemise kutse... Oma Tee järgimine ning loomise kutse... Pühapäev oli väga kultuuriline, Madalmaade kultuuriline. Perega, kus hakkan suvel tööle läksin nädalavahetuseks Hollandisse, et nendega paremini tutvuda. Peres on poeg Willem, kes saab suvel kahe-aastaseks ning hakkab olema minu suvekaaslane :) Nad kolivad järgmisel nädalal Brüsselisse ja nädala pärast järgnen mina. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada, sest kirjutan edaspidi neil teemadel... Jah, minu esmane kokkupuude päriselt Hollandiga. Riiki sisenedes näed loomulikult tuulegeneraatoreid, lisaks palju tööstust ning asustatust, aga kõige rohkem meeldis mulle asula silt, millel oli lisaks maja- ja kirikufiguuridele ka tuuleveski kuju. Ehee. Keeleliselt sain aga täiesti shoki, sest väidetavalt flaami keelega identne hollandi keel on häälduselt sarnane vaid minimaalselt. Lisaks muidugi 2 aastase lapse pudikeelsed väljendid, mis ei meenuta ühtegi keelt, aga millest peab tingimata aru saama, sest väikelapse kannatus on üürike, rääkimata mõistmisest, et tema hoidja on umbkeelne. Ometi ei kahtle selles, et saan hakkama :)
Kui laupäev möödus askeldades, siis pühapäev oli tõeline pere puhkepäev ning läksime Keukenhofi lossiaega lilli imetlema. See on vist küll suurim turistideatraktsioon (peale kanepi vast) kogu riigis, sest busse ja autosid oli tohutult ning väidetavalt oli see rahulik päev (kuna päike ei paistnud). Tegemist oli suure lilledega kaetud alaga, kus on eksponeeritud väga palju erinevaid tulpide sorte, kus nägin ka kurikuulsaid kõige mustemaid tulpe (mis tegelikult olid tumelillad). Õnneliku kokkusattumuse läbi oli sel korral toimumas mingi üritus, kus tantsiti rahvatantse, rahvariietes ja puukingadega. Taustaks oli kohustuslik tuuleveski ja tulpideväljad. Sain ühe tantsu ka kaasa kepsutada. Meeldib! :) Lõunaeelse puhkepausi tegime suupistega poffertjes, mis pidavat olema kohalik traditsiooniline snäkk, nagu Belgias vahvlid. Igatahes oli maakeeli tegemist väikeste amsusuuruste pannkoogikestega, mida tuhksuhkru ning võiga süüakse. Ma pean tunnistama, et ainult hollandi leib ehk juust oli sellest retkest puudu, et anda tunnistust meile kujunenud Hollandi ilmest. Pereema võttis aga külastuse kokku lausega: "It's all too hollandic that we never do it". Kojujõudes tehti mulle hollandileiva võileib, et vahukoorele kirss tippu panna.
Kogu nädalavahetus oli pikitud täis hollandikeelseid lauseid, tohutult hollandikeelseid lastelaule ning muusikat. Neil on klaver ja kitarrid ja noote ja... nad on muuuuuuusika inimesed! See oli vapustavalt tore! :) Kui kala vees.
Nüüd on jäänud kaks nädalat lihtsat tudengielu Gentis, millesse peab mahutama palju asju, palju meeldivaid asju, et rasketel tööaegadel Brüsselist mõndagi meenutada oleks :)

Here we go...