Lähenemas on aeg, mil tuleb taas jätta maha paik, mis sai koduseks... Ometi tunnen, et ei ole Belgiaga veel kõike ära klaarinud, mistõttu jään kauemaks. Eesti igatsust ei ole, tugevust naasta ei ole, põhjust tagasi tulla ei ole, on vaid kauguste kutse... tegutsemise kutse... Oma Tee järgimine ning loomise kutse... 
Pühapäev oli väga kultuuriline, Madalmaade kultuuriline. Perega, kus hakkan suvel tööle läksin nädalavahetuseks Hollandisse, et nendega paremini tutvuda. Peres on poeg Willem, kes saab suvel kahe-aastaseks ning hakkab olema minu suvekaaslane :) Nad kolivad järgmisel nädalal Brüsselisse ja nädala pärast järgnen mina. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada, sest kirjutan edaspidi neil teemadel... Jah, minu esmane kokkupuude päriselt Hollandiga. Riiki sisenedes näed loomulikult tuulegeneraatoreid, lisaks palju tööstust ning asustatust, aga kõige rohkem meeldis mulle asula silt, millel oli lisaks maja- ja kirikufiguuridele ka tuuleveski kuju. Ehee. Keeleliselt sain aga täiesti shoki, sest väidetavalt flaami keelega identne hollandi keel on häälduselt sarnane vaid minimaalselt. Lisaks muidugi 2 aastase lapse pudikeelsed väljendid, mis ei meenuta ühtegi keelt, aga millest peab tingimata aru saama, sest väikelapse kannatus on üürike, rääkimata mõistmisest, et tema hoidja on umbkeelne. Ometi ei kahtle selles, et saan hakkama :)
Kui laupäev möödus askeldades, siis pühapäev oli tõeline pere puhkepäev ning läksime Keukenhofi lossiaega lilli imetlema. See on vist küll suurim turistideatraktsioon (peale kanepi vast) kogu riigis, sest busse ja autosid oli tohutult ning väidetavalt oli see rahulik päev (kuna päike ei paistnud). Tegemist oli suure lilledega kaetud alaga, kus on eksponeeritud väga palju erinevaid tulpide sorte, kus nägin ka kurikuulsaid kõige mustemaid tulpe (mis tegelikult olid tumelillad). Õnneliku kokkusattumuse läbi oli sel korral toimumas mingi üritus, kus tantsiti rahvatantse, rahvariietes ja puukingadega. Taustaks oli kohustuslik tuuleveski ja tulpideväljad. Sain ühe tantsu ka kaasa kepsutada. Meeldib! :) Lõunaeelse puhkepausi tegime suupistega poffertjes, mis pidavat olema kohalik traditsiooniline snäkk, nagu Belgias vahvlid. Igatahes oli maakeeli tegemist väikeste amsusuuruste pannkoogikestega, mida tuhksuhkru ning võiga süüakse. Ma pean tunnistama, et ainult hollandi leib ehk juust oli sellest retkest puudu, et anda tunnistust meile kujunenud Hollandi ilmest. Pereema võttis aga külastuse kokku lausega: "It's all too hollandic that we never do it". Kojujõudes tehti mulle hollandileiva võileib, et vahukoorele kirss tippu panna.
Kogu nädalavahetus oli pikitud täis hollandikeelseid lauseid, tohutult hollandikeelseid lastelaule ning muusikat. Neil on klaver ja kitarrid ja noote ja... nad on muuuuuuusika inimesed! See oli vapustavalt tore! :) Kui kala vees.
Nüüd on jäänud kaks nädalat lihtsat tudengielu Gentis, millesse peab mahutama palju asju, palju meeldivaid asju, et rasketel tööaegadel Brüsselist mõndagi meenutada oleks :)
Here we go...
Pühapäev oli väga kultuuriline, Madalmaade kultuuriline. Perega, kus hakkan suvel tööle läksin nädalavahetuseks Hollandisse, et nendega paremini tutvuda. Peres on poeg Willem, kes saab suvel kahe-aastaseks ning hakkab olema minu suvekaaslane :) Nad kolivad järgmisel nädalal Brüsselisse ja nädala pärast järgnen mina. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada, sest kirjutan edaspidi neil teemadel... Jah, minu esmane kokkupuude päriselt Hollandiga. Riiki sisenedes näed loomulikult tuulegeneraatoreid, lisaks palju tööstust ning asustatust, aga kõige rohkem meeldis mulle asula silt, millel oli lisaks maja- ja kirikufiguuridele ka tuuleveski kuju. Ehee. Keeleliselt sain aga täiesti shoki, sest väidetavalt flaami keelega identne hollandi keel on häälduselt sarnane vaid minimaalselt. Lisaks muidugi 2 aastase lapse pudikeelsed väljendid, mis ei meenuta ühtegi keelt, aga millest peab tingimata aru saama, sest väikelapse kannatus on üürike, rääkimata mõistmisest, et tema hoidja on umbkeelne. Ometi ei kahtle selles, et saan hakkama :)Kui laupäev möödus askeldades, siis pühapäev oli tõeline pere puhkepäev ning läksime Keukenhofi lossiaega lilli imetlema. See on vist küll suurim turistideatraktsioon (peale kanepi vast) kogu riigis, sest busse ja autosid oli tohutult ning väidetavalt oli see rahulik päev (kuna päike ei paistnud). Tegemist oli suure lilledega kaetud alaga, kus on eksponeeritud väga palju erinevaid tulpide sorte, kus nägin ka kurikuulsaid kõige mustemaid tulpe (mis tegelikult olid tumelillad). Õnneliku kokkusattumuse läbi oli sel korral toimumas mingi üritus, kus tantsiti rahvatantse, rahvariietes ja puukingadega. Taustaks oli kohustuslik tuuleveski ja tulpideväljad. Sain ühe tantsu ka kaasa kepsutada. Meeldib! :) Lõunaeelse puhkepausi tegime suupistega poffertjes, mis pidavat olema kohalik traditsiooniline snäkk, nagu Belgias vahvlid. Igatahes oli maakeeli tegemist väikeste amsusuuruste pannkoogikestega, mida tuhksuhkru ning võiga süüakse. Ma pean tunnistama, et ainult hollandi leib ehk juust oli sellest retkest puudu, et anda tunnistust meile kujunenud Hollandi ilmest. Pereema võttis aga külastuse kokku lausega: "It's all too hollandic that we never do it". Kojujõudes tehti mulle hollandileiva võileib, et vahukoorele kirss tippu panna.
Kogu nädalavahetus oli pikitud täis hollandikeelseid lauseid, tohutult hollandikeelseid lastelaule ning muusikat. Neil on klaver ja kitarrid ja noote ja... nad on muuuuuuusika inimesed! See oli vapustavalt tore! :) Kui kala vees.
Nüüd on jäänud kaks nädalat lihtsat tudengielu Gentis, millesse peab mahutama palju asju, palju meeldivaid asju, et rasketel tööaegadel Brüsselist mõndagi meenutada oleks :)
Here we go...
No comments:
Post a Comment