ahhh, eestlased

..maspäev, .eisipäev, kolmapäev, neljapäev, reeDE, LAUPÄEV, PÜHAPÄev... ja hakkab otsast peale. Nädala algus on enamasti vaikne ja mõtisklusterohke, siis hakkab üksiolek ja mõtlemine rõhuma ning nädala keskpaiku asun tegutsema (nagu nt täna) ning neljapäevast võtan viimast, sest õhtu on järgmise TÖÖpäeva ootuses - reedel olen Willemi päralt ning täielikult hõivatud. Voodisse pole aega siiski variseda, sest Gent ootab :D Pidupidupidu kas reede või laupäev. Viimase laupäevahommiku tervitus kõlas "ohmagaad, you are totally destroyed" ja see oli nii tõsi, sest terve öö sai tantsitud salsat ning möllatud linnas kahe metsiku latiino tüdrukuga. Luciana ja Marga. Ja laupäevasel Berdi sünnipäeval olin endiselt kapsas. Sellised toredad nädalavahetused. Tõusude ja mõõnadega. Erimeelsuste ning armsustega. Segaduste ning kindlusega. Kõike leiab!

Täna sai passimisest kõrini. Leidsin laualt kohaliku metsa detailse kaardi; Kiiver pähe, kott selga, päiksekreem peale ning minek. VÄGA suur mets - Foret de Soignes. Minu sihtmärk: Musee du Bois ehk metsamuuseum koos järvekestega. Suurimaks takistuseks said trajektoorile jäävad kiirteed, millest üle ei saanud, küll aga ümber. Teekond oli pikk, aga sihtmärk... eheee, järvekesed osutusid kinnikasvanud tiikideks ning puudemuuseum oli ala, kus puudel olid nimesildid ning kohati flaamikeelsed infotahvlid. Mulle jäi mulje, et ma vist ei leidnud siiski õiget muuseumi üles :D Ühe maja akna all olin hoopis kitarrikontserti salakuulaja.

Kihutasin Oma Küla poole tagasi, et minna poest läbi õhtusöögi täiendeid hankima. Olin parajasti juur-puuvilja juurde suundumas, kui mulle tundus, et Eesti Keel läks mööda. Naljakas tunne, aga olin suht kindel, et need on luulud nagu mul Pariisi seda korduvalt esines. Igatahes pöörasin kannapealt ringi ning suundusin oletatavate eestlaste jahile. Eemalt tundus Keel tuttavlik küll ning lähenedes küsisin: "Vabandust, kas te räägite eesti keelt?". Kaks naist pöördusid minu poole ning parempoolne ütles: "Nojaah, mis siis???".

Nende küsivad näod panid mind kohmetuma ning püüdsin kiirelt enda toimetuste ehk juurviljaleti juurde tagasi kobida. Mulle meenus Dante lause, et "eestlane on väljast nii külm, aga kui sisse pääsed, siis on nii hooliv ja fantastiline". Ma väga loodan, et nii on! Samas, reaktsioon ei olnud mitte niivõrd üllatav, kui tuttavlik. Ometi mulle ei sobi selline suhtlusviis, mulle meeldib teisiti.... :)

Mõned hetked pildis ja kirjas

Eilse päeva hitthetked:

• Vähem möla, rohkem tegevust ehk infotunnid Croix-Rouge's ehk Punases Ristis. Järeldused: Prantsuse keel on PISUT rooste läinud.


• Pärast kuuajast mitte flaamikeele tunnis käimist, läksin eksamile, et ametlikult selles keeles omandada tase A1. Kui saabusin olid kõik kuidagi tavapärasemast vaiksemad ja tagasihoidlikud. Ma sain alles hiljem teada, et kõik olid NIIII hirmul. Eheee. Igatahes, mind pani vähemalt eksam keskenduma ning ajupotensiaale vallandama :) Järeldused: Keelekeskkonnas viibimine kergendab endiselt keeleõpet (isegi kui keelekeskkond on kahe aastasega). & Kõik oli seal samamoodi nagu kuu aega tagasi - midagi ikka ei muutu jah!


• Sõime Rogeriga (kes oli tükk aega veel shokis eksami keerukusest) kanali ääres pizzat ja üritasime mingitel ebaolulistel teemadel sõneleda, JÄLLE. Hävitasime selle eos ning jätkasime õhtu nautimist.


• Järgmine HEA hetk oli see, kui istusime rongi jaama kõrval kohvikus ja ma ikkagi viimasest rongist MAHA JÄIN! Ahahaa. Mul oli väga lõbus, selle hetkeni kui avastasin, et läätsevedelikku pole.


• KeemikElen ehk sool ja vesi = läätsevedelik ;) Päriselt ka segasin ise kokku ja üritasin maitsmiste põhjal tajuda vajalikku soolasust lähtudes pisarate maitsest. Seekord siis naerupisarate! Ja uskumatu küll - hommikul olid läätsed täiesti terved ning isegi silma pannes polnud tavapärast kipitamist... hmm...


• TööPäev algab 7.30: Seega ei pidanuki kõige esimest rongi võtma, vaid rallisin Rogeri rattaga 5.57le rongile ning EI JÄÄNUDKI maha (3 minti jäi isegi varuaega!). Vahva on teistmoodi. Ja kolmandatmoodi...

Praegu on Kerge uni. Ometi palju motivatsiooni ning mõtteid. Ja mälestusi...

Eesti keel ja Eesti meel

Kohtumine Siretiga oli värvikas ning mitmetahuline nagu alati :) Meil oli ööpäev aega (miinus magamine), et nelja kuu teemadel ja juhtumistel muljetada. Ilmselgelt jäi sellest väheseks! Pealegi, toimunud on uskumatult palju ja meis endis kinnitanud mitmed veended ning küpsenud otsused. Üldiselt aga oleme endiselt spontaansed ja "easy-going", mis on parimast parim osa... Seetõttu leidsime end õhtul salsat tantsimas. Vahva! Seega traditsioonilist turistituuri ei toimunud ning häbiväärne küll, aga Siret ei näinudki meie kuulsusrikast Manneken Pissi ehk Pissivat jõnglast ning Euroopa ühte ilusamat raekojaväljakut... Selle asemel saime nautida "Deliriumi" meeldivat õhkkonda ning mingit jäledat õlut. Me jõudsime niikunii veendumuseni, et kohtadel enestel a la vaatamisväärsused pole tähtsust. Jah!

Siret ööbis Dante juures (kes üritas teda ära võrgutada nagu KÕIKi naisi). Kuigi mina läksin koju ööbima, siis hommikul üheksa ajal olime hommikukohvil ning muljetamas. Siret oleks uimerdades peaaegu lennukist maha jäänud - oh kui tavapärane, eks ole! Alati on naljakas mõelda, et peaaegu, sest siis saab naerda... Minus tekkis väga huvitav tunne, kui ta ära läks. See ei olnud otseselt üksindus, aga kindlasti mitte ka rõõm... kirjeldamatu :D Enesetunnetuse peenete niitidega segu nukrusest, elurõõmust, üksindusest, motivatsioonist... Jah. Elutunnetus, üdini.

Elu liikumine, kulg.

Eluteed ning veed.

Katsetused Eluga

Elu on kujunenud selliseks, et nädala sees tegelen jälgimise, mõtlemise ja arutlemisega ning nädalavahetustel püüan tekkinud põhimõtteid, teooriaid enda reaalses elus rakendada. Nõnda kujunes ka möödunud nädalvahetus harjutusteks eluga. Ma olen väga rahul, aga kohati tundus, et olen liiga tugevaks ja resoluutseks end kujundanud. Pean samuti tunnistama, et olen euroopalikult individualistlik ehk siis üks päev inimesega intensiivselt koos olles on piisav, et vajada 3 päeva iseendaga arutlemist. Viimane on nii vabastav, puhastav ning enesetunnetuseks ülivajalik.

Nädalavahetus algas telgi (ma nimetaks seda pigem majaks), mille pere oli just suvepuhkuseks ostnud, ülespanemisega aias. See lõbus aktsioon kinnitas mulle taaskord, kui vahvad on Pauline ja Robin. Välilõbusused jätkusid toas teemakohaselt filmi "Lost in translation" vaatamisega. Normaalne film, aga ei midagi vaimustavat...

Laupäeva hommik oli veniv ning jõudsin Genti tunnivõrra hiljem (jälle see AEGLANE rong!), mistõttu Kristof (loe: sõber) ja Mira (loe: koer) ootasid mind juba rongijaamas. Blaarmeerseni järve rand oli inimestest kihav ning oma flaami sõbrad leidsin mingi kolme tunnise hilinemisega. Õnneks oli Kristofiga ka väga lõbus - ujuma jõudsime ka, ning lisaks kohtasin Analiat (Argentiina). Flaamikad (koolikaaslased) seadsid end peagi minekule ning me Kristofiga ekslesime Blaarmeersenil edasi. Vahva! Ilus päev... Mooie dag! Õhtul naases Roger töölt Genkist ning algas idülliline romantiline osa nädalavahetusest :D Ahaaa, aga nagu Roger ütles rattaga paduvihmas sõites läbimärjana - couriously everything is so romantic. Ahaaa. Nautida, kauaks seda on! :D Pean vaid mainima, et Roger on äärmiselt intelligentne ning mõtlemapanevate arutlustega inimene. Ometi sel nädalavahetusel olin veits kriitilisem kõige suhtes, näiteks arengumaad ja kaastunde teemadel. Pühapäeva õhtul suutsin taas rongist maha jääda ning lugesin perronil raamatut "Life of Pi".

Kokkuvõtvalt VÄGA huvitav, arengu- ning katsetusterohke, seikluslik ning mõtlemapanev nädalavahetus, millest jätkub mõtte- ja arutlustegevust terveks nädalaks. Päris palju plaane on taas... aga, Siret läbib homme Brüsselit!!! :)))

Brüsselis

Hea on olla, tasakaalus. Minu siinne elu annab mulle kõik, millest unistan. Isegi unistused on tagasi andnud! Minu tegemised - töö, arengu, füüsilise koormuse, uudishimu tekkimise ning üksiolemiseaja tingimused on täiuslikult täidetud. Elu on lihtne.

Tänase päeva esimeseks hitt-tegevuseks oli POES käik -> perele nädalaks söögi hankimine. Olgugi, et pereema kirjutas listi (terve A4) valmis, kujunes protseduur tõeliseks katsumuseks. Kõigepealt Vera (loe: GPSi) juhendamisel autoga sõita Carrefouri, seejärel jääda suu ammuli vaatama poe suurust ning siis kaks tundi jahtida kõiki neid asju... Kui ma pärast kolme tundi SHOPPAMIST asju külmkappi panin, siis mõtlesin, "et oli mul ka vaja küsida lisakohustusi". Ehee. Aga mulle meeldib see pere, nende vaated elule ja inimestele ning värskus ja soojus. Neil on ka varjatud külg, eks ole?

Pärast kerget lõunaeinet läksin rattaga rallima, et rohkem avastada lähedal asuvat metsa (Bois de Soignes). Teisipäeval käisin seal juba uudistamas, aga uudistati hoopis mind - oravad, vöödilised! Vöötoravad! Nad ei elutse mitte puude otsas nagu oleme harjunud oravaid nägema, vaid maa sees urgudes. Ilusad on nad, väga ning elavaloomulised, vahvad! Kui ma oleks loom, siis ma oleks orav :P Seekordne retk oli ette võetud plaaniga tuua lilledele mulda, aga mulla asemel leidsin kiirtee, spordikeskuse, kloostri (Cloitre Rouge) ning lossi "olemasolu". Pärast retke läksin teisele ringile, jooksma.... ilma ratata! :)

Õhtupoolne hitt-retk oli kohalikku omavalitusse ehk Municipality-käik, et end ametlikult registreerida siinseks töötajaks ja elanikuks. Hoolimata sellest, et saabusime (pereisaga) 15 minutit enne sulgemist, saime kõik toimingud tehtud. Päästvaks oli asjaolu, et järjekord märkega "võõrad" ei olnud nii populaarne, kuigi terve saal oli ülerahvastatud. Igatahes, Belgia imelised süsteemid - nüüd on vaja vaid politseid koju oodata.

Homne päev tuleb töökas, kuna Willem reedeti lasteaias ei käi. Muud kohustused ka. Mulle meeldib ning ma ei saa aru, kuidas päevad nii kiirelt lähevad - alles oli nädala algus. Palju on avastada siinses lähiümbruses nt. Kesk-Aafrika muuseum ning Trammimuuseum on siinsamas. Järgmise nädala kavasse... :)

Avastada... end ja maailma. Mina olen paigas, aga maailmas pole ma kindel....

I fell in love again with estonian poetry ehk Eesti Keele Nälg

Raske on vabadust kanda,
sest vabadus tähendab
maalide mõtlemist,
laulude loomist ja
viiside viimistluspiinu.

Vabadus tähendab võimete sõltumatust,
teadmist oma peaga,
tundmist oma südamega
ja astumist oma radadel.

Vabadus tähendab õigust kahelda ja valida veenvaim veene.
Vabadus on rahutus viljade pärast, mis ei saanud valmida,
ja südamevalu kergema võimaluse pärast, mis jäi ikka peale.

Vabadus on otsimine.
Vabadus on eksimine.

Vabadus on kaotamine,
jälleleidmine ja lõpmatu küllastumatus.
Ühevõrra tuttav on talle maitsmise ja keeldumise keel.
Vabaduse jaoks sündinu ei kadesta vange,
kuigi neil on kergem.
Ka vangina on ta vaba...

Artur Alliksaar

.... kas tõesti on???

Momentje in Gent

Reede õhtul peale tööpäeva, viskasin oma viis asja kotti ning seadsin end rongile, et minna Genti puhkama. Reede õhtu oli plaanitud Niki ja Tina (kreeklannad) kojusaatmispeoks, aga kuna läksin Brüsselis AEGLASELE rongile, siis saabusin peo lõpufaasis ning inimesed sättisid õigepea minekule. Ometi sain neiudega vadistada ning tuli välja, et Anne-Laure (prantslanna) oli 5 aastat elanud Kamerunis, Aafrikas. Kuigi kõik olid ära läinud, jätkus meil juttu kauemaks... :)

Ootasin väga seda nädalavahetust, paraku läksid asjad hoopis teisiti, kui arvanud olin... Eelkõige minu "mõistuse" kaotamise tõttu, kuna hakkasin järgima AINULT tundeid, impulsse ning emotsioone. See ei ole kunagi hästi lõppenud ning laupäeva õhtu lõpetasin latiinopeo asemel nutusena kodus. Ometi oli selline õhtu enesemõistmise õppetunnina väga vajalik. Jällegi olen targem enda suhtes... konsultatsioon ajuga ei tohi kunagi katkeda :D

Laupäeva hommik oli ometi väga vahva - taas selles 110 % boheemlaste majas, kus tassid on kleepunud laua külge, tühjad kondoomipakid vedelevad diivanil ning aias kasvavad kõrvuti tomatid, kurgid ning kanep. Sellises majas elab Roger. Ahahaa, väga vahvaid lugusid olen kuulnud sellest, kuidas ta püüab seal koristada. Kuna Rogeril olid sõbrad külas -Nicaragualane Aldo ja tema tüdruk Belen, läksime Genti linnatuurile. See kujunes üsnaebatraditsiooniliseks visiidiks, mistõttu oli niiväga lõbus. Ma jätsin nad vahepeal täielikku hispaania keele keskkonda ning kohtusin Kristofiga. Huvitav! Laat maar.

Pühapäeva veetsin Genti stuudiot kraamides ja viimaseid asju kokku korjates. Nostalgiast polnud jälgegi, sest eelmisel nädalavahetusel olin lahkumiskurvastuse läbi elanud. Õhtul naases Roger koos Aldo ja Beleniga Bruggest ning raudteejaamas kohtudes ei hiilanud ma oma sõbralikkusega, aga tahes tahtmata paneb nende piiritu elurõõm, jaatus, lõbusus ning vajadusel tõsidus elu põhjani tundma. Rääkisime Rogeriga poole ööni ning seadsin sammud trammile... järgmisel hommikul oli tähtis hetk, Genti kodu üleandmistseremoonia.

Siin ma nüüd olen, Brüsselis (täpsemalt St.Pierre Woluwes), taas tööpostil (kuigi Willem on lasteaias)... Muusikat kuulamas (Julian Bream parasjagu), rahu nautimas, endasse vaatamas ning olukordade üle mõtisklemas. Palju on seespool ja väljaspool millest tundeid tunda...