Mõtisklusi on palju, aga sõnu on vähe, mistõttu olen püüdnud seda sissekannet nädalavahetusest terve hommik kirja panna. Vahepeale tikkusid Alan Wattsi filosoofiamaastiku avastused, OSHO mandala meditatsioon ning igapäevatoimetused (inimene peab ju sööma ka!), aga nüüd ma rohkem vabandusi ei leia (blogi kirjutamine on iseenesest vabandus kitarri mitteharjutamisele).
Pean midagi üles tunnistama - mul on teadvustunud mõningaid halbu omadusi. Peale liigse emotsionaalsuse, ka eelarvamustega suhtumine ja teadmatult kritiseerimine. Sain sellisele käitumisele jälile ja hakkasin selle juuri uurima ning põhjus oli intrigeeriv - Enesekaitse! Vahepeal leian end vaidlemast puhtalt vajadusest arvata teisiti. Kui mul ei ole vastuargumente, siis tunnen end justkui "paljalt" ja igavana. Samuti väidan end usuvat, et läbi eriarvamuste tulevad esile uued küljed ja ideed ning enamasti tekitavad vaidlused emotsioone. Seega on mul sisemine vajadus tekitada teises inimeses emotsioone, katsetada vastasega ning näha oma mõju. Miks ma peaks aga mõjuma nõnda - raputavalt ning kurnavalt?? Teine asjaolu on olukordades, kus väljendan oma resoluutset arvamust, kuid tegelikult sügavamad teadmised puuduvad. Võtan kiirelt arvamuse konkreetse kunsti, muusika, paiga, inimese jne suhtes, ilma süüvimata, kohati pelgalt kuulduste põhjal. Järelikult ei olegi ma nii vastuvõtlik kõigele uuele nagu väidan end olevat. Kõiges on nii head kui halba, kuid enne tuleks välja uurida, kumb on minu jaoks kaalukam. Minu eeliseelistus on nüüdisajal Areng.
Asudes reaalsusesse.... Minu seekordne nädalavahetus kestis kolm päeva, sest Pere jäi Hollandisse ka esmaspäevaks. Algne hiilgav plaan minna Heilile Põhja-Prantsusmaale külla, päädis hoopis järjekordse nägalavahetusega Gentis. Seekord oli vähemalt vabandus - Geentse Feest ehk suurimast suurim Belgia muusikafestival. Liiga tihti oli seda mainitud ning ilustatud, et see on HAVE-TO-SEE sündmus jne. kuid oma silm on kuningas. Tõepoolest, see oli meeldiv - Gent oli kaunim kui kunagi varem (mida oli raske ette kujutada) ning kõikjal oli muusikat. Assotsiatsiooni tekkimiseks võrdleks asja Viljandi folgiga, aga ilma folgita. Viimase asendaks kohalikke Flaami pop-gruppidega. Enamasti olid need tundmatud, aga parima kontsertielamuse sain tänu politseile. Ehee.
Laupäev oli pühendatud minule ning kitarrile (my and my guitar riigis ju ikkagi) ning õhtul suundusin siis Genti. Rongis sattusin jutustama kahe flaami tüübiga, kes tundusid toredad. Nende teekond viis samuti Genti ning kui lõpuks küsisin, et mis tööd te Brüsselis teete, vaatasid nad üksteisele salakavalalt otsa, ning vastasid "Politsei, teie paberid palun". Edasi sai palju nalja nt. identsed liigutused, profesionaalsed partnerid noh.
Tänu neile sain järgmisel õhtul ülimalt meeldiva kontserdielamuse osaliseks - de Mens ehk Inimene. Sattusin seisma lavaga samal levelil ning kätemeri oli vapustav, lisaks valgus ning inimeste entusiasm - polnudki tagasihoidlikke flaamlasi sellisena näinud, et kisavad-plaksutavad ja ka laulavad bändi mitu korda tagasi lavale. Flaamlastes on siiski ka kirge, ehhehee.
Esmaspäeva hommik tundus nagu pühapäeva hommik, sest olin Rogeri juures, mjäuuu. Aeg möödus meie tempos st. olime õhtuks vähemalt hommikusööki jõudnud süüa. Lootusetud. Meiega tänaval pole mõtet üldse kõndida, või grillida. Filmi vaadata küll, sest filmitempot ei saa muuta - vaatasimegi siis ühte dokumetaali. Äkitselt avastasin, et on õhtu ning vaja koju minna. Jäädes jällegi rongist maha, istusin St. Pietersi jaama ees, sõin jäätist ning jõudsin taaskord järelduseni, et elus on väga palju õppida. Paraku tuleb kõigepealt jõuda äratundmisteni ning sisemiste põhjusteni.
