Kõik on korras. Argipäevane rutiinelu on hõivanud mu täielikult ning harjumused on kerged tekkima. Kahe nädalane flaami keele intensiivkursus lõppes ning nüüd on rohkem õhku enda jaoks. Kool ja õppimine oli väääääga hea ning arendav - vajalik. Peale selle, et nüüd keelekeskkonnas paremini orienteerun, kohtusin uute (paraku mitte "minu-maailma") inimestega ning sain Brüsselit paremini tundma.
Vahepeal oli nädalavahetusepäev, mil sooviti mulle igast ilmakandist õnne. Mulle meeldis, isegi kui see oli viisakusring. Minu ema aga selles viisakusringis ei osalenud, ei siis ega siiani. Siiski, Hommik oli päikseline ning rõõmsameelne. Kui astusin kööki, laulsid Pauline ja Robin (Willem vaatas suu ammuli millegipärast) mulle hollandi keelse Lang zal zji leveni (a la pikka elu) ning Pauline oli koogi küpsetanud. Nii armas! Nad poputasid mind ajani, mil autoga nädalavahetuseks Ardennidesse sõitsid. Mina eelistasin koju jääda ning Oma Päeva nautida. Hea! Paraku kitarritund jäi (kuumuse tõttu!) ära, mis andis mulle veel rohkem aega. Mingi ime läbi tuli mulle Brüsselisse külla Roger ning veetsime aega linnas ekskursante mängides. Igatahes, koomiliseim osa oli kohtumine. Oleks oodanud lilli või midagi, aga džunglipoisilt ei tasu midagi eeldada. Kui pärast mainisin, et "kus mu lilled on?", siis oli vastus, et "ahjaa, keegi vist kunagi ütles, et teil selline komme siin Euroopas". Ma tunnen teda juba piisavalt, et mitte sellistest pisiasjadest välja teha, aga vähemalt sai terve õhtu norida. Eheeeh. Õhtune pidu Luzianaga aga jäi ära, kuna mul on kõrvaga probleeme. Nimelt hakkas üleelmisel reedel majas tööle signalisatsioon. Pärast pooletunnist katset seda peatada, olin täielikult helishokis. Kolm päeva oli metsik peavalu, siis hakkas kõrv oma joru ajama. Lõpuks läksin arsti juurde, kes ütles, et traumatism ja väliskõrva põletik. Panen mingit rohtu, aga ikka paremaks ei lähe. Hea, et inimesel on kõrvu kaks.
Kuu aja pärast saan Eestimaa pinnale! Tõesti tunnen puudust, eriti loodusest ja loomulikkusest ja inimestest loomulikult. igatsen. Ma ei teagi, millal nii väga miskit igatsenud olen. Samas tekib tunnetus, et seeläbi olen hakanud Eestit idealiseerima. Teadagi kuidas mu enesetunne ja -kindlus seal veega alla lähevad. Poleks see ei esimene ega viimane kord.
Njaaa, Väga palju olen mõelnud, elu ja enda ja maailma peale, liiga palju. Järgmine peatükk palun.
No comments:
Post a Comment