Reede oli streikijate päralt, mistõttu oli raskusi Brüsselis ühest kohast teise liikumisel. Ometi jõudsin pooletunnise hilinemisega keeletundi ning tänu Juanile ka õhtusele meelisettevõtmisele ehk Nädalavahetuse juhatas sisse reedeõhtune salsatund. See on imeline, tants, la dance!
Laupäev kujunes meeldivalt spontaanseks ning täiesti üllatusterohkeks. Kella kolme ajal (päeval, seekord) avastasin end Katsiga hääletamast, sildiga Liege, kuhu me aga ei jõudnud. Belgia ei ole hääletajate paradiis! Juan elas parajalt lähedal, et enne järgmiste ettevõtmist, milleks oli bric-a-brac, väike teejoomine ja norimisvestlus maha pidada. Õhtul istusin ma rongi ja sõitsin Bruggesse, et minna kontserile - Tutu Puoane. Love it! See oli meeldiv elamus, segu Aafika mõjutustega jazzist ja bluesist. HEA!
Päevaüllatus saabus pärast kontserti, kui tahtsin Brüsselisse tagasi sõita (ilma Gentis peatumata!!!) ning rongi enam polnud. Valmistusin end jäiseks raudteejaamaööks vaadates kadedalt tekiga varustatud kodutuid :D Ja nüüd tuleb ood Juanile, kes päästis mu rüütellikult pooleks külmumisest ning röövlitele saagiks langemisest. Ta kihutas Brüsselist mere poole ning oli varsti raudteejaamas, mõnitav nagu ikka. Ma olin äärmiselt härdnud väite peale "selleks sõbrad ongi". Silm läheb märjaks täitsa! Ehhh.
No comments:
Post a Comment