“Mitmendas klassis teie laps käib?”
“Ee......”
See pole ei esimene ega ilmselt ka viimane kord, kui Willemit minu lapseks peetakse. Ja ma ei süüdista neid - oleme me mõlemad ju nii nunnud blondid, ei räägi prantsuse keeles ja hoiame väga kokku. Arvatavasti hakkan teda hullult igatsema, ja tema mind ka. Viimasel ajal olen harjutanud end mõttega, et lähengi siit ära. Püüan otsi kokku tõmmata, kuid võibolla otsad juhivad hoopis mujale. Mis on asjad, millest ma tegelikult puudust võin hakata tundma? Neid on ähvardavalt palju, alates sellest, et mul on pere ja elukoht, kuni selleni, et tekib tühimik salsa ja tantsupartneri kohale. Vahepeale jääb multikultuursus, Juan ja Roger ja flaami keel. Ometi nagu ütleb loodusseadus (kas ka füüsikute poolt kinnitatuna?), et loodus tühja kohta ei salli... seega jään lootma, et need tühimikud täituvad peatselt. Võib-olla juba need 27 päeva, mis ma siin veel seekord olen, annavad arutust...
No comments:
Post a Comment