AjaLend

Mul on olnud vapustav ja lennukas nädal eluradadel. Praegu tunnen, et pean pidurit vajutama vaatamaks/mõtisklemaks toimunule naeratuse ja rahuga. Sellest nädalast on niiiii palju kaunieid mälestusi oma reisipanuna panna, et pean seda enne korrastama, et uusi saaks lisada. Selleks olengi nüüd tasaselt maandunud oma Genti-kodus.

Minu nädal algas pühapäevaga, mil külla tulid Niki, Stavros (kreeklased) ja Natalia, et teha miskit lihavõttepühale traditsioonilist - värvida mune. Minu lemmiktegevus oli munade tühjakspuhumine, mida kreeklased skeptiliselt jälgisid. Natalia munad haisesid räigelt, kuna ta värvis neid küünelakiga. Mustkollasetäpiline ja kollanemustatäpiline haisev muna. Õnneks nüüd nad on haisemise mu laual lõpetanud. Stavros värvis muna lihtsalt, põhimõttel simple is more, punaseks, kuna Kreekas värvitavatki mune ainult punaseks. Niki oma kollase-punase munaga pani mind selles väites kahtlema. Igatahes avastasin, et ei polnud seda munade värvimistegevust harrastanud ülimalt pikka aega. Lõbusamaks muutus asi, siis kui hakkasin Stavrosele näitama üht kätemängu. See kujunes hitiks ja megalõbusaks, millele lisandus minu käelise tegevuse avardumine Kreeka mängude varal. Ma ei saa öelda, et lõbus ei olnud. Kogu päev oli väga ere, kaasaarvatud fotosessioonid. AHAHA. Sellegipoolest ei olnud meie kõhulihased veel piisavalt trenni teinud, mistõttu läksime koos välja õhtust sööma. See kujunes treeninguks pigem lõualihastele ning maitsmismeelele, sest otsustasime Kreeka toidu kasuks. Uskuge mind, parimaid magustoite pole ma kunagi söönud. Isegi pärast oivalist ja ülimalt kõhtutäitvat sööki. Seltskond oli ka vapustav. Ausalt öeldes ei mäleta ma hästi viimast korda, mil oleks maitsmielamusest silmad pahupidi läinud ning seltskonna meeldivuse tõttu einestanud kolm tundi järjest. Igatahes juhtus see pühapäeval :) Megatore päev! Ning ega loomulikult ei saanud päev veel lõppeda, sest meil oli liiga meeldiv koos olla. Seetõttu läksime Niki juures olevad prantsuse tüüpe välja kutsuma, neid oodates jõudsime näha ühes hubases kohas jazz-bändi. Tore oli, jah, aga ma olin juba suht väsinud - ilmselgelt! Ning pärast kesiseid vestlusi ning väikest Göözi läksin koju, väga rõõmsalt. Et...

...ärgata hommikul vara, et minna rongile. Kohtumine 8.00 Sint-Pietersi raudteejaamas Belgia sõpradega, et minna rongile. Natalia ilmus sinna väsinud olekuga ning mainis, et magas vaid üks tund. Uhh hea, et ma varem koju ikka läksin, et hommikul minna rongile. Meie olime 14 toredat inimest, kes läksid rongile, et sõita Bobejaanlandi. See pole mingi uus maa, vaid lõbustuspark. Nagu Disney vms, aga Belgias. Juba praegu pean ma mainima, et see oli parim lõbustuspargi elamus mu senises elus. Vapustav. Ma pole mingi eriti suur kunstlike atraktsioonide fänn, aga seda ma nautisin küll. Pealegi polnud pilves ilma tõttu vaja seista megapikkades järjekordades. Seda asjaolu pidevalt kiites, ütles Natalia killu, et järgmine kord peab üldse talvel tulema ning lisas, et pealegi "ca glisse mieux" (libisebki paremini). AHAHAA. Mul oli kohati päris hea meel, et ta välja ei olnud maganud, sest niiiiiiiii hullu kõhulihaste trenni pole ma ammu saanud. Sel päeval oli Natalial megapalju kilge varuks. Oh, ja atraktsioonid olid kõiksugused. Minu lemmikuks osutus rong, millel sõitsin kaheksa korda ning naersin lakkamatult. Kolm atraktsiooni olid sellised, kus ma lõbutsesin pealtvaatajana ning mitte vähe. Ühe ristisime "la torture" ehk "piinamine". Teised tundusid lihtsalt pilditukstegevad. Mul läks veel sellel päeval pilti vaja. Näiteks 4D kinos :) Õhtul, väntsutatuna rongis naersin end pildituks ning kosutasin söögiga "french fries" ehk "fritjes" ehk Belgia erakordsed friikartulid. Ainult belglased ise saavad nende erakordsusest aru, aga ma ei tea mis tasandil, sest verbaalsel tasemel väljendada ei mõista. Fantastiline päev! Erakordsed lihavõttepühad! Senise elu vaieldamatult eredamad.

Teispäeva plaanisin Gritile Brüsselisse vastuminemiseks ning temaga seiklemiseks, kuid plaan ei õnnestunud, sest ta otsustas mitte tulla. Olin päris,väga kurb, samas rahul, et ei pea kuskile kiirustama ning saan lihtsalt puhata. Kahju oli kõiki meeldivaid plaane nurka visata ning kohati kaldusin depresiivsusele. Peale lõunat koputas uksele Natalia ning tundis huvi minu plaanide vastu. Oh, ja ta päästis olukorra ning päeva. Rääkisin oma plaanidest, mõtetest ning asusime harjutama. Muusikat mängima ja laulma ning hääleharjutusi tegema. Nimelt tahtsin sel nädalal kindlalt teha avalöögi oma tänavamuusiku karjäärile. Ehehe. Õppisin kitarril mängima ka ühe väga-väga ilusa poola laulu (http://www.youtube.com/watch?v=VWk_c6z7LSo). Lisaks muidugi plaanisime repertuaaris Tättet ja Jää-äärt ning paar tuntumat lugu. Nende harjutamisega tegelesime ka kolmapäeval, sedapuhku pargis, et avatuma keskkonnaga harjuda. Harjusime kiiresti, sest neljapäeva ennelõunal olime Brugge rongijaama ees mängimas-laulmas-trallimas, aga see oli alles soojendus ja harjutus, sest tegelt oli plaan ikka keskusesse minna. Enne mängisime turiste, seiklesime ning imetlesime linna. Brugge on tõeliselt kaunis linn ning õigustab neid tohutuid turistidehorde. Lõpuks leidsime gruppide keskel kanali ääres ühe koha, kus lasime muusika valla. Ühelt poolt möödusid paadid, kust saime palju tähelepanu, teiseltpoolt turistide massid, kus tähelepanu oli vahelduv. Mõne aja pärast olime mõistnud millised lood tähelepanu ja poolehoidu pälvivad, et mingid armsad ja tundmatud lood inimestele peale ei lähe ning jätsime Tätte ja klassikalise kitarri tahaplaanile. Champs-Elyseega teenisime nii raha kui poolehoidu, samuti rütmikas Helena Wandje oli hitt. Lastele mõjus hästi rongisõit, ahaha. Üldse oli äge vaadata, kuidas lapsed uudistavad ning näitavad rohkesti tähelepanu. Kokkuvõttes pean ütlema, et see on megavahva, et me seda tõepoolest tegime. Me julgesime ning särasime ning nautisime tõeliselt, kuid peab tunnistama, et kerge amet see pole. Mind peatas pärast kaht tundi see, et käsi jäi kangeks ja lauluhäält enam polnud. Nüüdsest vaatan tänavamuusikuid pisut teistsuguse pilguga.

Meie päev jätkus rongis, et sõita veel kaugemale - lääne lõppu (Oostende), mere äärde. Kui nägin merd... oeh, poleks eales uskunud, et merest nii väga puudust tunnen. Selline lõputus, vabadus, rahulikkus, peegeldus, hingus, õhk.... oeh. Istusime rannas, sõime traditsioonilisi Belgia frite' ning puhkasime. Kui olin õppimas poolakeelseid (tõsiselt keeruline keel) laulusõnu ning lugu mängimas, tulid meiega tutvuma mingid tüübid. Kah suht rahvusvaheline seltskond, mistõttu juttu jätkus kauemaks. Vahva ja lõbus oli nendega, kuid hoolimata nende veenmisest, et jääksime nendega Oostendesse, naasesime üheksa ajal koju, mina Genti, Natalia Brüsselisse. Ja siin ma nüüd olen, seljaga vastu radikat, lahtisest aknast kostmas tuvide kudrutamist ning rahu nautimas. Tänane ei tõota siiski sama rahulikult jätkuda, aga olen taaskord seiklusteks valmis õhku tõusma... Lendame!