Üks nädal on jällegi ära kulunud, peamiselt "tavapärase" eluga harjumiseks. Eveli naases Eestist, koolitöö hakkas taas pihta (kohati mitte traditsioonilisel kujul) ning taasalusasin enda liigutamisega. Nädal algas õppeaine "Flaami kultuur" ekskursiooniga Brüsselis. Külastasime EuroParlamenti, kui tähtsat hoonet, aga minupoolne pettumus oli suur. See hoone on tõeliselt turistiline, grupp grupi otsas, kuigi vaadata pole seal suurt midagi. Pärastlõunane CityGame ehk vaatamisväärsuste jaht oli muidugi ägedam ning kursakaaslastega on tore. Minu päeva mahtus veel vestlus ühe pere emaga, kuhu soovisin minna suveks au-pairiks. Eestisse ma tagasi ei kipu (tööd ju pole!) ja hollandi keelt tahaksin selgemaks saada - mis ma selle õppimist muidu üldse alustasin? :) Igatahes oli see pere minu esimene eelistus ja esimene vestlus, sest valikuid oli mitmeid. Pärast vestluslõunat naasesin teadmisega, et võibolla ei kohtu me enam kunagi, sest kandidaate on mitmeid - mõned oskavad väga hästi hollandi keelt, teised tahaksid jääda 1-2 aastaks perre jne. Mul polnud oma kolme hollandikeelse sõna ja 3 kuuga võimalust konkurentsi pakkuda, seega olin lihtsalt rõõmus tutvumise ja väga meeldiva aja eest. Pidin ootama nende otsust nädala lõpuni, aga õhtupoolikul sain sõnumi "Welcome to Brussels". Jah! Niiiiii äge. Ma olin vaimustatud loomulikult ning kinnitasin oma minekut. Seega, suvel on kavas töötada Brüsselis Hollandi peres, kus on üks kaheaastane poiss Willem. Piltidelt tundub ta ingel, aga kohtun temaga mai keskel, kui lähen nendega Hollandisse nädalavahetust veetma. Eks siis näis! Ma väga loodan, et minu sisetunne ütles õigesti, sest olen viimase 2 päeva jooskus kolmele perele ära öelnud.
Teisipäev oli väga-väga tore, kuna käisime bussiga ekskursioonil Esimese Maailmasõja toimumispaikades ning Yeperi linnas. Käies päris kaevikutes, nähes päriselt toimunut unikaalsetelt filmilõikudelt, kiskus kohati sees kõik kokku - nii hirmus! Mulle meenus ka mu keskkooliaegane sügav huvi Esimese Maailmasõja vastu - olin kohati täiesti sukeldunud ning tol ajal oleks ma tõeliselt vaimustunud nende materjalide ning paikade üle. Nüüd vaatasin nii sõjastoimunut kui oma möödnud kirge kaugemalt ning teadlikumalt. Siiski on huvitav tunne jõuda lõpuks kohta, kuhu ei arvanud kunagi sattuvat. Sama tunne oli kord Valmieraga.
Kolmapäeval ja neljapäeval olid sama aine loengud, Belgia ajaloost ning noortekultuurist. Huvitav! Paraku on mitmenädalae puhkus minult viinud võime õppida, mistõttu pidin end tõeliselt sundima, et kirjutada vajalikku uurimistööd Belgia keeltest. Reedese päeva pühandasin sellele, aga valmis siiski ei saanud. Ah, aega veel on... aga tundetus hakkas ära tüütama. Jah, emotsioonitus. Pidin end raputama, aga raputati hoopis järgmisel päeval :) Nüüd on jällegi hea, tunnen nii viha, rõõmu, nukrust, igatsust jne. Selleks ma elan, et tunda :D
Eile tegin kartulisalatit. Koorisin, tükeldasin, pesin, lõikusin, segasin, mökerdasin... põhjuseks üritus "Intercultural dinner". Võtsin kaasa ka tatart, aga kartulisalat oli ikka populaarsem :) Ja vastukajaks sain süüa Türgi, Kreeka, Belgia, Hispaania ja Poola spetsialiteete. Nämm, kohati! Belgia vahvel maitseb endiselt hästi ning Poolas suitsetatakse ka vorst väga maitsvaks. Türgi söögid tundusid kuidagi tuttavad, eelmisest õhtust. AHAHAA. Ja Kreeka vein oli jalustrabav... õhtu jätkus kusagil Graslei baaris inimeste-sõnamängude seltsis. Külalismagajad olid Natalia ja Marlies = naitsekas ehk pidžaamaparty pidžaamadeta :D
Teisipäev oli väga-väga tore, kuna käisime bussiga ekskursioonil Esimese Maailmasõja toimumispaikades ning Yeperi linnas. Käies päris kaevikutes, nähes päriselt toimunut unikaalsetelt filmilõikudelt, kiskus kohati sees kõik kokku - nii hirmus! Mulle meenus ka mu keskkooliaegane sügav huvi Esimese Maailmasõja vastu - olin kohati täiesti sukeldunud ning tol ajal oleks ma tõeliselt vaimustunud nende materjalide ning paikade üle. Nüüd vaatasin nii sõjastoimunut kui oma möödnud kirge kaugemalt ning teadlikumalt. Siiski on huvitav tunne jõuda lõpuks kohta, kuhu ei arvanud kunagi sattuvat. Sama tunne oli kord Valmieraga.
Kolmapäeval ja neljapäeval olid sama aine loengud, Belgia ajaloost ning noortekultuurist. Huvitav! Paraku on mitmenädalae puhkus minult viinud võime õppida, mistõttu pidin end tõeliselt sundima, et kirjutada vajalikku uurimistööd Belgia keeltest. Reedese päeva pühandasin sellele, aga valmis siiski ei saanud. Ah, aega veel on... aga tundetus hakkas ära tüütama. Jah, emotsioonitus. Pidin end raputama, aga raputati hoopis järgmisel päeval :) Nüüd on jällegi hea, tunnen nii viha, rõõmu, nukrust, igatsust jne. Selleks ma elan, et tunda :D
Eile tegin kartulisalatit. Koorisin, tükeldasin, pesin, lõikusin, segasin, mökerdasin... põhjuseks üritus "Intercultural dinner". Võtsin kaasa ka tatart, aga kartulisalat oli ikka populaarsem :) Ja vastukajaks sain süüa Türgi, Kreeka, Belgia, Hispaania ja Poola spetsialiteete. Nämm, kohati! Belgia vahvel maitseb endiselt hästi ning Poolas suitsetatakse ka vorst väga maitsvaks. Türgi söögid tundusid kuidagi tuttavad, eelmisest õhtust. AHAHAA. Ja Kreeka vein oli jalustrabav... õhtu jätkus kusagil Graslei baaris inimeste-sõnamängude seltsis. Külalismagajad olid Natalia ja Marlies = naitsekas ehk pidžaamaparty pidžaamadeta :D
No comments:
Post a Comment