Rahutus on mind vallutanud. Raske on püsida paigal ja midagi konkreetset teha, aga selle nädalaga on ka "konkreetset" tehtud. Esmaspäeval pärast bioloogiatundi läksin Brüsselit avastama, õigemini küll inimest, aga üks ei välista teist. Igatahes oli sisukas õhtu ning energiliselt kella ühe ajal öösel Gentis trammi oodates, tutvusin ksülofoni ehk Musaga. :)

Teisipäev sisaldas väga lõbusat muusikatunni eksamiks valmistumist ning ma ei saanud jätta kasutamata juhust pakkuda söögiks tatart (video FB-s) ning õppida flööti mängima. Seega, minu esimene flööditund :D

Reedel oli mul small-talki koolitus ehk Gentis õpivate vahetusüliõpilaste pidu. Üldse ei viitsinud minna, aga kuna pidu toimus 3 minuti tee kaugusel kodust, ei põigelnud Evelile vastu ning läksime. Ühesõnaga, terve õhtu klassikalisi küsimusi päritolu, eriala jne kohta. Loomulikult ei viitsi ma seda teha tavapärasel viisil, mistõttu saadi kord kuulda, et olen Antarktikast, Lõuna-Aafrikast ning tegelen fotograafia ja arheoloogia õpetajaks õppimisega. Naerda sai palju, sest õnneks polnud inimesed suupeale kukkunud ning jõudsime pingviinide keele rääkimise ja muude omamoodi diskusioonideni.
Õhtu koosnes veel Maroni ja Niki toa ägeduse kadestamisest, paberiga grillimisest, vintskeima liha söömisest ja "Kreeka vs Türgi" kahevõitlusest (minu agiteerimisel). Prantsuse keelt kuulsin palju ja rääkisin, see on peaaegu alati hea tunne :))) Kuid momentaalne keelte vahetamine on äärmiselt raske ikkagi!!! Chill-Grill.

Sotsialiseerumine ja enese viimine välismaailma algas juba neljapäeval, koolis ning keeletunnis ning seejärel Analia (Argentiinast) juurde külla minemisest. Sain kuulda järjekordselt põnevat ning näha tema maailma ja elu. Täna on ta lapsel sünnipäev, aga ma puhkan pärast äärmiselt liikumisrohket nädalavahetust. Igatahes on Johan äärmiselt äge laps ning niiiiii rõõmsameelne, hämmastavalt.

Eile oli meeldiv võimalus oma kursusekaaslastega aega veeta ehk City-game. Müsteeriumi lahendamine, õigetesse paikadesse jooskmine, mõistatamine ning arutamine, seega avastamine. Igatahes, minu aju polnud küll piisavalt arenenud enamus asjade lahendamiseks, siiski meie väga meeldiv tiim võitis ja sõi kohvikus komme :D Olin suht läbi, läksin magama ning ajasin end õhtul püsti, et sõita bussiga Assenendesse. Seal ootas mina Frederik ja Marlies, et minna mingile peole. Mina järjekordselt ei teadnud, mis-kus, aga see ei häiri mind :) Põnevust jätkubki rohkem! Ilmselt sellel õhtul mitte piisavalt, sest polnud väga tore pidu. Ometi oli hea meel näha juba tuttavaid inimesi ning tutvuda uute ja toredatega :) Ja belglane Thomas tõi mind pärast koju Genti ka. Äge on temaga rääkida, sest ta ei räägi eriti inglise keelt ning siis pean panema proovile enda hollandi keele oskuse. Meeldiv on tõdeda, et olen selles palju arenenud, kuigi pean tunnistama, et kell 4 hommikul ja elu mõttest rääkida, hollandi-inglise segukeeles rääkida on suhteliselt väljakutsuv. I like it!

Täna puhkan kõigest, tiksun vaikselt, püüan iseendale pihta saada, selgust saada müstilises tundes ning välja puhata. Homme kooli ja üllatuskohtumine õppejõuga. Ehee.

Eluratas veereb. Aga Maailm on üks tõeliselt kummaline koht. Ja mitte kunagi ei hakka ma teda mõistma. Inimesed on tõeliselt imelik liik.

J'ai besoin d'enegie

Viimastel päevadel on mind kimbutanud tõeline energiapuudus. Võibolla on see haigusest, võibolla vähesest tegutsemisest, võibolla "seiklustest" eemalejäämisest. Igatahes fakt on see, et kuhugile oli mu energia kadunud. Täna oli juba suht nukker, aga tekkis pööre.... Hommik harjumuspäraselt tühi ja jõuetu ning harjumuspärane arvutitaha lohisemine. Sõpradega jutustades tuli juba pisut optimismi ning kui Marlies (minu tihedaim lüli flaami kultuuriga) saatis komponeeritud pildi meie ühisest peost, siis oli hea algus juba päevale olemas...

Igatahes täna... võtsin sisse täislaksu c-vitamiini ja plaanisin Marliesi soovitusel minna hankima energiat päikese käest. See viis mõtteni ka miskit plaanipärast teha ning lõpuks välja jõudnuna seadsin sammud Genti Konservatooriumi poole. Enne olin uurinud, et seal on otsitavaid isikuid küll... isegi naiskitarriõpetaja!!! Asi kujunes väga lihtsaks, kuna kõik olid abivalmid ja endiselt hämmastavalt head võõrkeelte oskajad ning lahkusin majast kolme inimese kontaktidega. Jalad viisid mind edasi mõistuse juhtimisel edasi muusikapoodi noote avastama. Järgmisel korral hangin flöödi-kitarriduo ;)

Ilm on meil ikka metsikult soe, põhimõtteliselt nagu eesti suvepäev. Seega jalutasin ja jalutasin :) Kuni jalad viisid koju, et valmis teha reedene kodunetöö Comparing educationi jaoks. Meisterdasime Eveliga postri Eesti haridussüsteemist st. kleepisime, lõikusime, joonistasime, tegime ümber ja lõpuks olime rahul. Tulemus on selline...

Nagu aru saate (loodetavasti), on tegemist puuga.

Väiksem puu - kuusk, on väga tähtis element, kuna esindab Special educationi eraldatust tava haridusest st. erikoolide puu. See näitab otse ära, et Eestis puudub incusive education. Millal me saame need kaks puud ühendatud? Kas sellist lootust on üldse? Mismoodi panna toimuma täisväärtuslik erivajadustega õpilaste tavakoolis osalemine? Kas see on üldse vajalik?

Norras ja Rootsis on vaid üks puu, üks süsteem. Oleme siin küllalt arutanud, mis on plussid ja mis miinused, aga fakt on see, et kui erivajadustega inimesi ei integreerita ellu, siis me suhtume neisse ikka kui "teistsugustesse". Märkad ju ratastoolis inimest või kurt-tummasid tänaval vm. kuid mitte iga "tavainimest" või mitte?

Puu ja meisterdus valmis, tundsin juba mõnigast teostusrõõmu, seega energialaengut, aga täislaksu ning taastuse andis joogatund. Loivasin kohale usuga köhida kõik inimesed saalist välja, aga läks teisiti. Suurim nauding ning enesele keskendumine. Energia ning maailma tunnetamine ning lihaste arendamine. Hea! Igatahes, see pani tänasele hea punkti. Kõik on taaskord tasakaalus. Ootan Ootusega (H)omset :)

HelisevHeli

Terve nädalavahetuse olin kitarri ja muusika võimuses. Mind tabas tõeline inspiratsioonilaine, tunne mida olen nii kaua oodanud ja unistanud. See on tunne, justkui Sind läbivad kusagilt mujalt tulevad lained ning need saavad helilise väljundi. See ei ole analüüsitud ja "mõeldud" olek, selleks on vaja end vabastada. Hea, et see lõpuks juhtus.

Võib-olla on asi lihtsalt selles, et mul on siin lõpuks kitarr!!! Pärast nii suurt igatsust ja ootust, lõpuks saan mängida igasugustel hetkedel... see on hea tunne!!!

Kitarri Belgiasse organiseerimine oli ka omaette kunst. Aga ma olin nõus igasuguste skeemidega, peaasi, et Ta siia jõuaks :) Ja tudeng, nagu ma olen, pillilennupileti ostmisest ei saa juttugi olla. Seega tuli teisi taktikaid kasutada. Helistasin oma sõiduõpetajale, kes tunneb endise töö tõttu igasugu rekkamehi, kes mööda Euroopat sebivad. Kunagi tunnis oli ta maininud ka, et sõitis korduvalt Genti lähedalt läbi. Ma juba siinkohal tooks esile sõna LÄHEDALT. Igatahes, Tõnn oli kohe valmis ja nõus aitama, kui ma pilli talle organiseerin ning seejärel sellele Nazarethi tanklasse järele lähen. Ma olin juba niiiiiiiiii elevil!!! Vaatasin kaardilt, et oh see tankla on 3 km Nazarethi asulast (viimane asub 15 minti rongitee kaugusel), kuigi Tõnu soovitas hankida autoga sõber, otsustasin mina ikka oma meetodi kasuks ehk siis rong ja kondiaur. Rongile läksin 5.55 ning 6.08 maabusin mainitud asulas. Täielik maakoht, hea et laternadki valgustasid. Tanklas pidin olema 7.00. Esimene ehmatus kaasnes avastusega, et olin jätnud juhistega (joonistatud) kaardi koju ning joonistasin mälu järgi uue. Umbes. Uskumatu küll, aga kõndisingi õiges suunas, kuid juba liiga pikka aega... oli veel pime, aga ma nägin mingi putka juures kahte meest, kellelt läksin ettevaatlikult juhiseid küsima. Nad osutusid väga lahketeks ning teadjateks, üks hakkaski just autoga vajalikku suunda sõitma. Oh seda õnne! Sõitsime päris tükk aega (jalgsi oleks lõunani kõndinud!) ning maabusin kiirtee kohal sillal. Sain vajalikud juhised ning hakkasin minema. Hämmastav kui palju autosid ja lärmi on kiirteel (sellel sõites ei saagi täpselt aru, mis-kus-kuipalju liikub. Järgmine ja suurim ehmatus saabus siis, kui sain aru, et tanklasse saab vaid KIIRTEE kaudu. Ei mingit jalgsikõndimisvõimalust!! Tõeline valearvestus! Üritasin minna, aga tundus liiga ohtlik. Meenus, et Janika kirjeldas oma seiklusi kiirteel ja läksin tagasi lubatud alale. Püüdsin hääletada, sildiga/sildita ja loomulikult siis, kui olin suht aksepteerimas oma feilimist, peatus auto ja... here we go. Texaco tanklasse. KOHAL 6.58. Ise küll ei uskunud! Ostsin sokolaadi ja sõin särades. Aga loomulikult hakkas kummitama mõte, et äkki pole õige tankla või vale pool kiirteest (olin suunal Pariis) jne. Ühesõnaga, sokolaad kulus kiirelt - 7.08 ei mingit kitarrimärki! Rekkajuhid pidid väga täpsed olema.... igatahes järsku ilmus üks tüüp autode varjust... Minu kitarriga (L)!!!!!! See pilt läheb mu fotograafilisse mällu. Vajab mainimist veel asjaolu, et kaardi leidsin päev hiljem jopetaskust ning tagasiteel oli õnnetähes ning saabusin Genti tagasi plaanitust 2 tundi varem. Ja veeel... nüüd hakkan mängima jälle. See kirjutamine võtab ju kitarriarvelt. Helideni!

Algus. Belgia.

Eile öösel ärkasin üles ja tuli selline tunne, et tahan blogi kirjutada. Arvestades minu magamiskoha kõrgusi ja paiknemist ei roninud ma ilmselgelt alla, vaid jäin uuesti magama. Eilne päev möödus edukalt arvestades minu haigust, mille olen endale külge saanud (mingi viirus). Sain Eestist paki, ekslesin postimaja otsides linnapeal ning avastasin pesumajarõõme. Seejärel läksime Eveli ja Nataliaga (poolatar) kinno. 3D ja "Alice imedemaal". Ausalt öeldes olen ma kergelt pettunud, sest film oli läbi ja lõhki etteaimatav ja teistest filmidest mahaviksitud. Ometi oli pildikeel väga hurmav ning visuaalse elamusena väga nauditav, lisandus muidugi 3D võlu. Aga kas teatsite, et ka kinos on vaheaeg? Ühel hetkel (stseeni keskel!) jäi film seisma ning hakkasid käima sekundid 9.59, 9.58, 9.57 jne. Vaheaeg 10 minutit. Ehehee... suht koomiline! Loodan, et sellel on mingi mõistuspärane seletus :) Igatahes pärast filmi läksime mingisse "Sahara Hut"i kebabiburgerit sööma. Hea! Ning ülejäänud õhtu veetsin Veiko toodud "Saladuste" seltsis. AHAHAA. Mina neid ju ei loe!!!

Selline oli siis tavapärane haiguspäev, täna võtan rahulikumalt ning keskendun tervekssaamisele ja endale. Ja seega kirjutamisele. Kummaline, aga kirjutamine pole mulle kunagi eriti sümpatiseerinud, aga on hetki nagu praegu ja.... :)

Viimati, kui siia kirjutasin olin läbimas "uskumatuid" aegu. Mul tulevad külmavärinad, kui nendele asjadele tagasi mõtlen või kui näen sarnases seisus inimesi nagu ma olin... Samas ma ei teagi, kas see praegunegi on "õigem", aga ma usun ja loodan ja tunnen. Toimunud on hämmastav muutus ja ma otsustasin, et sel aastal tuleb neid veel ja palju. Tahan teha nii nagu ütleb minule Mina, sisemine tunne ja jõud. Mitte kunagi ei taha ma neid enam nii lootusetult ära kaotada...!!! See on liiga ränk. Kuid ma tean, et see oli vajalik, seekord!!! Mul on hea meel, et olen olemas nüüd.

Hea küll, aitab sentimentaalsustest. Räägime elust :) Gent on oma vaba atmosfääriga mu pea täitsa sassi ajanud - mulle meeldib siin, tunnen ennast hästi ja vabana! Ning isegi keel, millest ma aru ei saa (flaami ehk hollandi!) ei morjenda mind üldse. Õpin seda isegi vähehaaval. Vahepeal ma siiski taban ennast mõttelt, et kas asi ongi niiväga Gentis või pigem uudsuses, mida ma vajasin. Ma ei tea ning ega olegi tähtsust. Olen õnnelik, et siin olen.

Tahaksin rohkem koolis käija ning õppimisega tegeleda, aga meie hõive on minimaalne. Tõeline "Erasmuslase" elu, kus pidutsemiseks ja hullamiseks on antud palju aega. Mina paraku pole sellest eriti huvitatud, vaid tahaks õppida. Seda ma ka teen, tühja sellest koolist. Aga ometi oleks toredam näha sagedamini oma seikluse-saatusekaaslasi üliõpilasi. Neid on Hispaaniast, Türgist, Kreekast, Poolast (Natalia!), Belgiast, Hollandist ja Norrast (viimastega elan ühes majas-jõhkrad peoloomad!). Mitu ainet on juba läbi (teaching practice, inclusive education, dutch language), teised käimas. Õppida on mõnus!!! Eriti kui on selleks aega... :)

Gentist välja olen jõudnud kahel korral. Esimest korda loen läbikukkumiseks, aga teine korvas selle mitmekordselt. Ühel veebruaripäeval sõitsime erasmuslastega Aalsti, et osa saada Belgia suurimast karnevalist. See oli väidetav "have to see" sündmus. Ma kahtlen selles, kuna tegemist oli "tänava-rave" õudseima variandiga. Esines äärimselt labaseid pornoakte ning kostüüme, mille lahtiseletamine nt lapstele oleks olnud suur pingutus, kuid peamine teema tundus olevat seotud poliitikaga. Igatahes, vaatasin neid, olin suitsuses pubis kursusekaaslastega ning seejärel läksin hoopis linnakest avastama. Sadas lörtsilund, aga see oli parem kui räige suitsupilv. Kuigi teised jäid tantsima, sõitsin ma südamerahus koju. Tehtud!

Teine väljasõit (ehee, nii naljakalt kõlab) viis mind Brüsselisse. Janika ja Veikoga kohtuma. Hoolimata nende pikadest retkedest, magamata ööst, Veiko KOHVRI! tassimisest ning ootamistest, olid nad nõus minu üliemotsionaalsust taluma ning läksime sööma. Nämm pizza. Ma ei üritagi kirjeldada, kui rõõõõõmus ma olin nendega kohtudes :))) Kahjuks oli neil jagada mõned haigused, mille osaliseks ma järgmisel päeval sain. Siiski see oli alles järgmine päev. Õhtu oli äggge :) HospitalityClub on ka äge! Ja see, mis ma läbi elasin oli ka äge :))) Ühesõnaga ma olen siiani vaimustunud sellest retkest. Lisaks saabus "tänu" tülidele hetk PÄRISELT asjadest rääkida, isegi kui see pole kerge... on õpetlik!!!!