Terve nädalavahetuse olin kitarri ja muusika võimuses. Mind tabas tõeline inspiratsioonilaine, tunne mida olen nii kaua oodanud ja unistanud. See on tunne, justkui Sind läbivad kusagilt mujalt tulevad lained ning need saavad helilise väljundi. See ei ole analüüsitud ja "mõeldud" olek, selleks on vaja end vabastada. Hea, et see lõpuks juhtus.
Võib-olla on asi lihtsalt selles, et mul on siin lõpuks kitarr!!! Pärast nii suurt igatsust ja ootust, lõpuks saan mängida igasugustel hetkedel... see on hea tunne!!!
Kitarri Belgiasse organiseerimine oli ka omaette kunst. Aga ma olin nõus igasuguste skeemidega, peaasi, et Ta siia jõuaks :) Ja tudeng, nagu ma olen, pillilennupileti ostmisest ei saa juttugi olla. Seega tuli teisi taktikaid kasutada. Helistasin oma sõiduõpetajale, kes tunneb endise töö tõttu igasugu rekkamehi, kes mööda Euroopat sebivad. Kunagi tunnis oli ta maininud ka, et sõitis korduvalt Genti lähedalt läbi. Ma juba siinkohal tooks esile sõna LÄHEDALT. Igatahes, Tõnn oli kohe valmis ja nõus aitama, kui ma pilli talle organiseerin ning seejärel sellele Nazarethi tanklasse järele lähen. Ma olin juba niiiiiiiiii elevil!!! Vaatasin kaardilt, et oh see tankla on 3 km Nazarethi asulast (viimane asub 15 minti rongitee kaugusel), kuigi Tõnu soovitas hankida autoga sõber, otsustasin mina ikka oma meetodi kasuks ehk siis rong ja kondiaur. Rongile läksin 5.55 ning 6.08 maabusin mainitud asulas. Täielik maakoht, hea et laternadki valgustasid. Tanklas pidin olema 7.00. Esimene ehmatus kaasnes avastusega, et olin jätnud juhistega (joonistatud) kaardi koju ning joonistasin mälu järgi uue. Umbes. Uskumatu küll, aga kõndisingi õiges suunas, kuid juba liiga pikka aega... oli veel pime, aga ma nägin mingi putka juures kahte meest, kellelt läksin ettevaatlikult juhiseid küsima. Nad osutusid väga lahketeks ning teadjateks, üks hakkaski just autoga vajalikku suunda sõitma. Oh seda õnne! Sõitsime päris tükk aega (jalgsi oleks lõunani kõndinud!) ning maabusin kiirtee kohal sillal. Sain vajalikud juhised ning hakkasin minema. Hämmastav kui palju autosid ja lärmi on kiirteel (sellel sõites ei saagi täpselt aru, mis-kus-kuipalju liikub. Järgmine ja suurim ehmatus saabus siis, kui sain aru, et tanklasse saab vaid KIIRTEE kaudu. Ei mingit jalgsikõndimisvõimalust!! Tõeline valearvestus! Üritasin minna, aga tundus liiga ohtlik. Meenus, et Janika kirjeldas oma seiklusi kiirteel ja läksin tagasi lubatud alale. Püüdsin hääletada, sildiga/sildita ja loomulikult siis, kui olin suht aksepteerimas oma feilimist, peatus auto ja... here we go. Texaco tanklasse. KOHAL 6.58. Ise küll ei uskunud! Ostsin sokolaadi ja sõin särades. Aga loomulikult hakkas kummitama mõte, et äkki pole õige tankla või vale pool kiirteest (olin suunal Pariis) jne. Ühesõnaga, sokolaad kulus kiirelt - 7.08 ei mingit kitarrimärki! Rekkajuhid pidid väga täpsed olema.... igatahes järsku ilmus üks tüüp autode varjust... Minu kitarriga (L)!!!!!! See pilt läheb mu fotograafilisse mällu. Vajab mainimist veel asjaolu, et kaardi leidsin päev hiljem jopetaskust ning tagasiteel oli õnnetähes ning saabusin Genti tagasi plaanitust 2 tundi varem. Ja veeel... nüüd hakkan mängima jälle. See kirjutamine võtab ju kitarriarvelt. Helideni!
Võib-olla on asi lihtsalt selles, et mul on siin lõpuks kitarr!!! Pärast nii suurt igatsust ja ootust, lõpuks saan mängida igasugustel hetkedel... see on hea tunne!!!
Kitarri Belgiasse organiseerimine oli ka omaette kunst. Aga ma olin nõus igasuguste skeemidega, peaasi, et Ta siia jõuaks :) Ja tudeng, nagu ma olen, pillilennupileti ostmisest ei saa juttugi olla. Seega tuli teisi taktikaid kasutada. Helistasin oma sõiduõpetajale, kes tunneb endise töö tõttu igasugu rekkamehi, kes mööda Euroopat sebivad. Kunagi tunnis oli ta maininud ka, et sõitis korduvalt Genti lähedalt läbi. Ma juba siinkohal tooks esile sõna LÄHEDALT. Igatahes, Tõnn oli kohe valmis ja nõus aitama, kui ma pilli talle organiseerin ning seejärel sellele Nazarethi tanklasse järele lähen. Ma olin juba niiiiiiiiii elevil!!! Vaatasin kaardilt, et oh see tankla on 3 km Nazarethi asulast (viimane asub 15 minti rongitee kaugusel), kuigi Tõnu soovitas hankida autoga sõber, otsustasin mina ikka oma meetodi kasuks ehk siis rong ja kondiaur. Rongile läksin 5.55 ning 6.08 maabusin mainitud asulas. Täielik maakoht, hea et laternadki valgustasid. Tanklas pidin olema 7.00. Esimene ehmatus kaasnes avastusega, et olin jätnud juhistega (joonistatud) kaardi koju ning joonistasin mälu järgi uue. Umbes. Uskumatu küll, aga kõndisingi õiges suunas, kuid juba liiga pikka aega... oli veel pime, aga ma nägin mingi putka juures kahte meest, kellelt läksin ettevaatlikult juhiseid küsima. Nad osutusid väga lahketeks ning teadjateks, üks hakkaski just autoga vajalikku suunda sõitma. Oh seda õnne! Sõitsime päris tükk aega (jalgsi oleks lõunani kõndinud!) ning maabusin kiirtee kohal sillal. Sain vajalikud juhised ning hakkasin minema. Hämmastav kui palju autosid ja lärmi on kiirteel (sellel sõites ei saagi täpselt aru, mis-kus-kuipalju liikub. Järgmine ja suurim ehmatus saabus siis, kui sain aru, et tanklasse saab vaid KIIRTEE kaudu. Ei mingit jalgsikõndimisvõimalust!! Tõeline valearvestus! Üritasin minna, aga tundus liiga ohtlik. Meenus, et Janika kirjeldas oma seiklusi kiirteel ja läksin tagasi lubatud alale. Püüdsin hääletada, sildiga/sildita ja loomulikult siis, kui olin suht aksepteerimas oma feilimist, peatus auto ja... here we go. Texaco tanklasse. KOHAL 6.58. Ise küll ei uskunud! Ostsin sokolaadi ja sõin särades. Aga loomulikult hakkas kummitama mõte, et äkki pole õige tankla või vale pool kiirteest (olin suunal Pariis) jne. Ühesõnaga, sokolaad kulus kiirelt - 7.08 ei mingit kitarrimärki! Rekkajuhid pidid väga täpsed olema.... igatahes järsku ilmus üks tüüp autode varjust... Minu kitarriga (L)!!!!!! See pilt läheb mu fotograafilisse mällu. Vajab mainimist veel asjaolu, et kaardi leidsin päev hiljem jopetaskust ning tagasiteel oli õnnetähes ning saabusin Genti tagasi plaanitust 2 tundi varem. Ja veeel... nüüd hakkan mängima jälle. See kirjutamine võtab ju kitarriarvelt. Helideni!
No comments:
Post a Comment