Algus. Belgia.

Eile öösel ärkasin üles ja tuli selline tunne, et tahan blogi kirjutada. Arvestades minu magamiskoha kõrgusi ja paiknemist ei roninud ma ilmselgelt alla, vaid jäin uuesti magama. Eilne päev möödus edukalt arvestades minu haigust, mille olen endale külge saanud (mingi viirus). Sain Eestist paki, ekslesin postimaja otsides linnapeal ning avastasin pesumajarõõme. Seejärel läksime Eveli ja Nataliaga (poolatar) kinno. 3D ja "Alice imedemaal". Ausalt öeldes olen ma kergelt pettunud, sest film oli läbi ja lõhki etteaimatav ja teistest filmidest mahaviksitud. Ometi oli pildikeel väga hurmav ning visuaalse elamusena väga nauditav, lisandus muidugi 3D võlu. Aga kas teatsite, et ka kinos on vaheaeg? Ühel hetkel (stseeni keskel!) jäi film seisma ning hakkasid käima sekundid 9.59, 9.58, 9.57 jne. Vaheaeg 10 minutit. Ehehee... suht koomiline! Loodan, et sellel on mingi mõistuspärane seletus :) Igatahes pärast filmi läksime mingisse "Sahara Hut"i kebabiburgerit sööma. Hea! Ning ülejäänud õhtu veetsin Veiko toodud "Saladuste" seltsis. AHAHAA. Mina neid ju ei loe!!!

Selline oli siis tavapärane haiguspäev, täna võtan rahulikumalt ning keskendun tervekssaamisele ja endale. Ja seega kirjutamisele. Kummaline, aga kirjutamine pole mulle kunagi eriti sümpatiseerinud, aga on hetki nagu praegu ja.... :)

Viimati, kui siia kirjutasin olin läbimas "uskumatuid" aegu. Mul tulevad külmavärinad, kui nendele asjadele tagasi mõtlen või kui näen sarnases seisus inimesi nagu ma olin... Samas ma ei teagi, kas see praegunegi on "õigem", aga ma usun ja loodan ja tunnen. Toimunud on hämmastav muutus ja ma otsustasin, et sel aastal tuleb neid veel ja palju. Tahan teha nii nagu ütleb minule Mina, sisemine tunne ja jõud. Mitte kunagi ei taha ma neid enam nii lootusetult ära kaotada...!!! See on liiga ränk. Kuid ma tean, et see oli vajalik, seekord!!! Mul on hea meel, et olen olemas nüüd.

Hea küll, aitab sentimentaalsustest. Räägime elust :) Gent on oma vaba atmosfääriga mu pea täitsa sassi ajanud - mulle meeldib siin, tunnen ennast hästi ja vabana! Ning isegi keel, millest ma aru ei saa (flaami ehk hollandi!) ei morjenda mind üldse. Õpin seda isegi vähehaaval. Vahepeal ma siiski taban ennast mõttelt, et kas asi ongi niiväga Gentis või pigem uudsuses, mida ma vajasin. Ma ei tea ning ega olegi tähtsust. Olen õnnelik, et siin olen.

Tahaksin rohkem koolis käija ning õppimisega tegeleda, aga meie hõive on minimaalne. Tõeline "Erasmuslase" elu, kus pidutsemiseks ja hullamiseks on antud palju aega. Mina paraku pole sellest eriti huvitatud, vaid tahaks õppida. Seda ma ka teen, tühja sellest koolist. Aga ometi oleks toredam näha sagedamini oma seikluse-saatusekaaslasi üliõpilasi. Neid on Hispaaniast, Türgist, Kreekast, Poolast (Natalia!), Belgiast, Hollandist ja Norrast (viimastega elan ühes majas-jõhkrad peoloomad!). Mitu ainet on juba läbi (teaching practice, inclusive education, dutch language), teised käimas. Õppida on mõnus!!! Eriti kui on selleks aega... :)

Gentist välja olen jõudnud kahel korral. Esimest korda loen läbikukkumiseks, aga teine korvas selle mitmekordselt. Ühel veebruaripäeval sõitsime erasmuslastega Aalsti, et osa saada Belgia suurimast karnevalist. See oli väidetav "have to see" sündmus. Ma kahtlen selles, kuna tegemist oli "tänava-rave" õudseima variandiga. Esines äärimselt labaseid pornoakte ning kostüüme, mille lahtiseletamine nt lapstele oleks olnud suur pingutus, kuid peamine teema tundus olevat seotud poliitikaga. Igatahes, vaatasin neid, olin suitsuses pubis kursusekaaslastega ning seejärel läksin hoopis linnakest avastama. Sadas lörtsilund, aga see oli parem kui räige suitsupilv. Kuigi teised jäid tantsima, sõitsin ma südamerahus koju. Tehtud!

Teine väljasõit (ehee, nii naljakalt kõlab) viis mind Brüsselisse. Janika ja Veikoga kohtuma. Hoolimata nende pikadest retkedest, magamata ööst, Veiko KOHVRI! tassimisest ning ootamistest, olid nad nõus minu üliemotsionaalsust taluma ning läksime sööma. Nämm pizza. Ma ei üritagi kirjeldada, kui rõõõõõmus ma olin nendega kohtudes :))) Kahjuks oli neil jagada mõned haigused, mille osaliseks ma järgmisel päeval sain. Siiski see oli alles järgmine päev. Õhtu oli äggge :) HospitalityClub on ka äge! Ja see, mis ma läbi elasin oli ka äge :))) Ühesõnaga ma olen siiani vaimustunud sellest retkest. Lisaks saabus "tänu" tülidele hetk PÄRISELT asjadest rääkida, isegi kui see pole kerge... on õpetlik!!!!