..maspäev, .eisipäev, kolmapäev, neljapäev, reeDE, LAUPÄEV, PÜHAPÄev... ja hakkab otsast peale. Nädala algus on enamasti vaikne ja mõtisklusterohke, siis hakkab üksiolek ja mõtlemine rõhuma ning nädala keskpaiku asun tegutsema (nagu nt täna) ning neljapäevast võtan viimast, sest õhtu on järgmise TÖÖpäeva ootuses - reedel olen Willemi päralt ning täielikult hõivatud. Voodisse pole aega siiski variseda, sest Gent ootab :D Pidupidupidu kas reede või laupäev. Viimase laupäevahommiku tervitus kõlas "ohmagaad, you are totally destroyed" ja see oli nii tõsi, sest terve öö sai tantsitud salsat ning möllatud linnas kahe metsiku latiino tüdrukuga. Luciana ja Marga. Ja laupäevasel Berdi sünnipäeval olin endiselt kapsas. Sellised toredad nädalavahetused. Tõusude ja mõõnadega. Erimeelsuste ning armsustega. Segaduste ning kindlusega. Kõike leiab!
Täna sai passimisest kõrini. Leidsin laualt kohaliku metsa detailse kaardi; Kiiver pähe, kott selga, päiksekreem peale ning minek. VÄGA suur mets - Foret de Soignes. Minu sihtmärk: Musee du Bois ehk metsamuuseum koos järvekestega. Suurimaks takistuseks said trajektoorile jäävad kiirteed, millest üle ei saanud, küll aga ümber. Teekond oli pikk, aga sihtmärk... eheee, järvekesed osutusid kinnikasvanud tiikideks ning puudemuuseum oli ala, kus puudel olid nimesildid ning kohati flaamikeelsed infotahvlid. Mulle jäi mulje, et ma vist ei leidnud siiski õiget muuseumi üles :D Ühe maja akna all olin hoopis kitarrikontserti salakuulaja.
Kihutasin Oma Küla poole tagasi, et minna poest läbi õhtusöögi täiendeid hankima. Olin parajasti juur-puuvilja juurde suundumas, kui mulle tundus, et Eesti Keel läks mööda. Naljakas tunne, aga olin suht kindel, et need on luulud nagu mul Pariisi seda korduvalt esines. Igatahes pöörasin kannapealt ringi ning suundusin oletatavate eestlaste jahile. Eemalt tundus Keel tuttavlik küll ning lähenedes küsisin: "Vabandust, kas te räägite eesti keelt?". Kaks naist pöördusid minu poole ning parempoolne ütles: "Nojaah, mis siis???".
Nende küsivad näod panid mind kohmetuma ning püüdsin kiirelt enda toimetuste ehk juurviljaleti juurde tagasi kobida. Mulle meenus Dante lause, et "eestlane on väljast nii külm, aga kui sisse pääsed, siis on nii hooliv ja fantastiline". Ma väga loodan, et nii on! Samas, reaktsioon ei olnud mitte niivõrd üllatav, kui tuttavlik. Ometi mulle ei sobi selline suhtlusviis, mulle meeldib teisiti.... :)
NOjah, MIS SIIIS? Mida oli siis?
ReplyDelete:D:D:D
see koht ajas väga naerma :)