"Tühja see kuu, aga aasta saab läbi"

Tere :)
Eile, kui kinnitasin töötunde ja vaatasin, et oh taas kuu saab läbi, ütles Ann: "Sitta see kuu, aasta saab läbi!!!" Ja tõsi see on, täna aasta 2011 viimane päev ja ime läbi ei ole ma tööl ning saan mõlgutada... Seega, hakkasin mõtlema, et milline aasta see siis täpsemalt oli, kellele ülihalb - tore, et läbi sai, kellele ülihea - oh kui ilus oli, aga minu jaoks? Mul oli isegi raskusi eelmise aasta-vahetuse meenutamisega. Siiski aastavahetus oli tore - Antsla kandis Veiko ja Alariga ning boonustrackina teised... ja räätsaretk ja palju lund. Hästi tore oli, ilus algus ilusale aastale. Olin ka elevil, et 2. jaanuaril sain eurodega maksta ning 3. jaanuaril need uued soojad eesti kontuuriga kaunistatud mündid Brüsselisse kaasa võtta.
Kuna mulle eriti muu aasta esimesest poolest ei meenunud, pöördusin oma vana blogi poole ja oh-imet, sellest oli isegi kasu.
Seega, kuni 24. juunini valdas mind ilus õpi-tööelu Brüsselis, kuigi alguses polnud see kerge - jaanuar oli täielik õudus - olin väga masenduses, põhiliselt selle pärast, et Eestist ära pidin jälle minema. Meenub, et põhimureks oli see, et Brüsseli inimesed tundusid äkitselt nii pealiskaudsed, need tutvused ja suhtlused - Eestis keegi ei püüdnud suhelda niisama ning jäi justkui ausam mulje. Igatahes oli see mu peamine valuallikas, kuid kõigega harjub. Pealegi ümbritsesid mind selleks ajaks ka mitmed väga lähedased inimesed. Nende abil, ma naeratasin ja hõistaksin juba veebruaris, mis oli suht üksluine. Tõesti ei mäleta... kuigi mulle meeldis elada seal kus ma elasin, tegeleda Willemiga ning.... OI VÄGA TÄHTIS. Veebruaris läksin ma Olivieriga tantsima!!!! See tähendab, midagi olulist lisandus mu ellu - salsa ja ladina tantsud. Peagi Olivier loobus tantsimisest, aga mina olin saanud hoo sisse - õigemini, leidnud oma ellu väga väga olulise asja, mis valgustab mind siiani murede-hallide päevade ja Elu keskel. Seega, nüüdseks olen tantsinud väga vahelduva eduga 10 kuud??? Sellest pool aega, pole olnud võimalust tantsida - selle vea kavatsen aastal 2012 esimesena parandada.
Märstsis on Brüsselis kaunis kevad täies hoos ning Elu on ilus. Salsa võtab tuure - hakkan käima tantsukoolis, saan Roccoga tuttavaks. Lisaks, mulle väga meeldis see mets - foret de soigne - mis mu majast u 500 m kaugusel algas ning kus ma tihti jooksmas käisin. Igatsen seda senini - kanali ümber tiirutamine ei anna kuidagi sama tunnet ega lendu. Blogi andmetel jäi märtis ka see, et käisin Siretiga Düsseldorfis kohumas, kui ta parajasti sealt läbi lendas. See oli unustamatud 20 h!
Ei mäletagi, millal Juaniga Londoni tripp oli, aga aprilli kuus käisime Barcelonas ning ma tulin korra ka Eestisse. Puhkasin, aga hakkasin ka mõistma, et siin riigis pole mul küll mitte midagi...
Maailm ei lõppenud mai kuus vaid Elu oli täies hoos. Salsa oli kindlasti selle hoo sees.
Juuni oli lahkumiskuu. Jätsin hüvasti Brüsseli ja oma sealse eluga. Polnud kerge, aga Hedi tegi selle kergemaks ehk viimane Brü nädal oli põrgu ning elavast tulest pääsemine on ikka kergem, kui ilusast elust. Igatahes lendasin otse Tõrva lähistele floristika praksi. Avastasin Eesti olemust ja inimesi. Vaikselt hakkasid need mind jällegi muutma - mulle väga ei sobinud see. Läksin Soome.
Juuli oli orjakuu. 10. juuli 1. tööpäev, kuigi on pühapäev. Töö algus varahommikul. Karmilt pealage kuumutav päike. Venekeelne ümbruskond. Erakordselt pikk tööpäev, sest käimas on selle aastane maasikaüleuputus. Järgmine päev oli füüsiliselt karm, aga üle elasin. Seega Maasikaralli. Ehk 10 aastat edasi ja Sarvisalo maasikamuusika ehk Astikkalan Marjantila. Õnneks oli juhtunud sinna päris mitmeid (ja juhtus veel mitmeid) ülitoredaid eestlasi. Nad muidugi ei suutnud ära imestada, miks ma VEELKORD sinna olen roninud. Ma ei maini, et 100 töölise hulgast valiti välja just Elen 5 parima korjaja hulka ning sain 10 kg korjatu väärtuses preemia. Igatahes, see oli supertrenn nii füüsiliselt kui vaimselt ning väljusin sellest äärmiselt tugevana. Lisaks oli tähtis asjaolu, et mu truuks kaaslaseks oli seal kitarr.
August oli alguse kuu. Tulin tagasi, üritasin kohaneda. Hakkasin ära vajuma, aga enne tegin ära kiireloomulisemad asjad - läksin tööle sinna, kuhu olin tahtnud ja unistanud tööle minna Mais, aga olin veidi kaugel...
September oli lõppu alguse kuu. Pingutame selle TÜ baka ikka lõpunid, onju Siret? Toimub pidev kuude lugemine, et jõuda lõpuni.
Oktoober - töö kool ja puhas rutiin. Aga jumaldan oma tööd ning koolis on toredad ained nagu Hispaania keel ja kõnehääl.
November käisin Brüsselis, ei Belgias - Gentis veetsin liialt aega, aga juu oli siis vaja, et õppida. 11.11.11 veetsin Rogeriga, no comments. Gent ise on mu armastus ning flaami keel... oh, kuidas ma seda igatsen.
Detsembris oli... on nüüd veel ja jõulud, mida tahan unustada. Mõtlesin, et olen revolutsiooniline ja ei tee kaasa jõuluostude orgiat, aga lõpuks polnudki see nõnda hea mõte - pere juurde ma enam ilma kinkideta ei lähe. Igaksjuhuks. Aga, detsembris käisin ma Riinaga Tallinnas salsa-bachata peol ning olin taas niiiiiiiiii happy tantsides.

värskendus

Loomulikult olin ma unustanud Selle koha ning värskendus oli päris vahva - üks kolumbialane ütles: "I like the title of your blog" and I was confused - do I have a blog??? Ahahaha, njah, tõsi on see, et kõik mis internetti kord pandud jääb sinna või jätab jälje...

Leuvenisse jäätist sööma ehk kaks ühe päevaga

Neljapäeval läksime Reeliga Valoonia linna Monsi avastama. Kumbki midagi märkimisväärset sellest ei teadnud ning võin nyyd öelda, et ega polnudki midagi märkimisväärset teada. Ahvi pea muidugi pidi meie poolt ka läikima loodud saama. Kellatorn oli barokne ja nagu Reeli teadis öelda, Hugo olla võrrelnud seda tagurpidi teepoti ja tassidega. Ma olen suurmehega nõus. Vaade oli sellelt künkalt ilus, aga tagasihoidlikke vaatamisväärsustega. Pärast paaritunnist jalutuskäiku leidsime end täiesti kogemata taas raudteejaama eest. Müstilise nõiaringiga linn.

Minul tekkis palavusega soov süüa jäätist ning otsutasime seda praeguses kodulinnas degusteerida. Rongi oodates ja eesti keeles vadistades jõudsime arusaamisele, et on siiski liiga häbiväärselt vara oma linnaekskursioon lõpetatuks lugeda ning selle asemel, et Brüsselis rongist väljuda sõitsime lõpp-peatuseni - Louvain ehk flaami Leuven. Minu ainuke seos selle linnaga oli tuntud ülikool ja eelmise pühapäevaõhtune nässuläinud salsaõhtu. Pühkides need mustad mõtted ja salsaigatsuse minema, nautisime imeilusat linna - tõepoolest, superkaunis. Ja muidugi jäätis, mida tulime siis sööma oli lekker ehk maitsev!

Yks Kuu to go...

“Mitmendas klassis teie laps käib?”

“Ee......”

See pole ei esimene ega ilmselt ka viimane kord, kui Willemit minu lapseks peetakse. Ja ma ei süüdista neid - oleme me mõlemad ju nii nunnud blondid, ei räägi prantsuse keeles ja hoiame väga kokku. Arvatavasti hakkan teda hullult igatsema, ja tema mind ka. Viimasel ajal olen harjutanud end mõttega, et lähengi siit ära. Püüan otsi kokku tõmmata, kuid võibolla otsad juhivad hoopis mujale. Mis on asjad, millest ma tegelikult puudust võin hakata tundma? Neid on ähvardavalt palju, alates sellest, et mul on pere ja elukoht, kuni selleni, et tekib tühimik salsa ja tantsupartneri kohale. Vahepeale jääb multikultuursus, Juan ja Roger ja flaami keel. Ometi nagu ütleb loodusseadus (kas ka füüsikute poolt kinnitatuna?), et loodus tühja kohta ei salli... seega jään lootma, et need tühimikud täituvad peatselt. Võib-olla juba need 27 päeva, mis ma siin veel seekord olen, annavad arutust...

Eestisse vahepeatusega Barcelonas

Kestvus 4 päeva

kaaslane Juan ja CSurferid

eelarve lõhkine

lõbusus - VÄGA vahva

31.aprill

... on kohtumine Keenia gängiga. Isegi kui sellist kuupäeva ei eksisteeri, sai kohtumine siiski teoks. Panges.

Tegelased

Alari > kuigi tuli Tartusse juba 24 tundi varem, jäi ta ikkagi 5 minti hiljaks

Meelis > endistviisi ja jätkuvalt enese- ja eluga väga rahulolev

Janika > "miks Sa nii tõsine oled?"

Mirjam > ehedalt otse metsast.

Kohati mulle tundus, et aega justkui polekski mööda läinud, aga jututeema mis pani mind sügavalt järele mõtlema, olid teisest killast... aeg on siiski möödunud.

maailm on ju niiiiiiiii suur

visited 19 states (8.44%)
Create your own visited map of The World

oeh. kurb.

Pole just igapäevane, et keegi lubab kas või Kuu ja tähed minu jaoks alla tuua. Täna õhtul ma igatahes sain sellist pakkumist kuulda.

See Härra küsis minult, mida ma tahan kingituseks - milline parfüüm mulle meeldib ning ma kehitasin õlgu. Siis ta lisas, et mis asi mulle meeldiks. Kui ma olin nõutu ja ütlesin, et mul pole ühtegi asja vaja, siis nõudis ta edasi, et mida Sa siis tahad. Ja oma üllatuseks avastasin, et tõepoolest pole ühtegi asja, mida ma nii hirmsasti tahaksin. Ta ei olnud minu vastusega rahul. Tõesti, ma ei taha midagi, mida saaks osta. Minul on kõik olemas. Hakkasin kaaluma mittemateriaalseid asju ning mõttesse tulid reisid. Mainisin Kuubat - kuna me oleme salsa tantupartnerid. Ta jäi kohe nõusse, et lööme käed - läheme Kuubasse. Ja ma tean, et ta ei tee nalja. Tal on raha ja võimu, aga ühte mida tal ei ole, on tunnetus. Tunnetus, et mina ei taha nõnda. Ja kuna tunnetust ei ole, siis püüdsin ma meeleheitlikult seletada, et see pole minu viis. Ma ei taha nõnda. Seletasin talle oma ideesid ning meetodeid, kuid sõnad ei aidanud mõistmisele kaasa. Sattusin hoogu ning hakkasin rääkima Keeniast ning Gloriast. Lasin sujuvalt lause -ah, maailmas on nii palju kannatavaid inimesi- kõrvust mööda ning püüdsin enda muljeid jagada. Ta tegi ettepaneku Gloriale kingitus teha, kuid siis lisas lause, et milline parfüüm Sulle meeldib.

Sellest piisas, et ma igasuguse isikliku ning lähima kontakti temaga tahan katkestada. Selles on veel mitmeid olukordi ja nüansse, aga... lõpp-tulemus on sama. Mul pole enam tantsupartnerit ja see on niiiiiiiiiiiiiiiii kurb. Ma olen kurb.

vaatasin filmi

Hinnates kõrgelt Antwerpeni, Euroopa teemandikapitali olemust, sobis film "Blood diamond" suurepäraselt vaatamiseks pärast ekskursiooni Antwerpenisse. Teemandimuuseumi asemel külastasin pisut kultuursemat kohta - Plantin-Moretuse ajaloolist trükikoda. Antwerpeni on kuulsaks teinud ka Rubens, kuid praeguses kapitalismiühiskonnas jääb siiski peale teemandiäri.

See oli Film. Päris ränki kohti esineb! Mitmed dialoogid peategelase ja naisajakirjaniku vahel on raputavad. Vaadake ise! aga siia lisan vaid selle, mis väljendab mind isiklikult :)

"You find yourself a good man, Mandy, ok?"

"You know... I've got a three sisters... they are all married with good mans. I prefere my life"

3 in 4

Suht harukordne on tõdeda, et nelja viimase päeva jooksul on olnud 3 täiesti fantastilist, samas olemuselt äärmiselt erinevat õhtut. Neljapäev, reede ja pühapäev.

Esimene õhtu oli soe ja sõbralik, kuigi nägin Juan esmakordselt närvi minevana. Tal tekkisid mõningad konfliktid oma elukohaga. Igatahes oli püüe teha rekordmaitsev šokolaadikook - meil on väike maraton käimas, senini olen mina tsempion, õhtu päädis batuudi (loe megavedrudega voodi) ja kõikvõimaliku muusikaga.

Reede pärastlõunal saabusin Düsseldorfi, Saksamaale ning olin hämmingus, kuidas vaid 3 tunnise bussisõidu kaugusel on niiiii erinev kultuur, inimesed ning õhkkond, rääkimata keelest. See oli vähetähtis fakt, kuna tegelikult tulin ju Siretiga kohtuma. NIIIIIIIIIIII hea meel!!! Tantsu jätkus kauaks ja couch-surferite seltskond oli äge!

Kui terve pühapäevase päeva istusin arvuti taga ja tegin mingeid kooliasju, siis õhtu oli topeltaktiivsem. Salsaõhtu, fantastiline latiinotantsude õhtu. Cristian on ka sõbra staatusega leppinud, mistõttu olin topeltrõõmus. Bailamos!!!

Nädalavahetus, tavaline?

Reede oli streikijate päralt, mistõttu oli raskusi Brüsselis ühest kohast teise liikumisel. Ometi jõudsin pooletunnise hilinemisega keeletundi ning tänu Juanile ka õhtusele meelisettevõtmisele ehk Nädalavahetuse juhatas sisse reedeõhtune salsatund. See on imeline, tants, la dance!

Laupäev kujunes meeldivalt spontaanseks ning täiesti üllatusterohkeks. Kella kolme ajal (päeval, seekord) avastasin end Katsiga hääletamast, sildiga Liege, kuhu me aga ei jõudnud. Belgia ei ole hääletajate paradiis! Juan elas parajalt lähedal, et enne järgmiste ettevõtmist, milleks oli bric-a-brac, väike teejoomine ja norimisvestlus maha pidada. Õhtul istusin ma rongi ja sõitsin Bruggesse, et minna kontserile - Tutu Puoane. Love it! See oli meeldiv elamus, segu Aafika mõjutustega jazzist ja bluesist. HEA!

Päevaüllatus saabus pärast kontserti, kui tahtsin Brüsselisse tagasi sõita (ilma Gentis peatumata!!!) ning rongi enam polnud. Valmistusin end jäiseks raudteejaamaööks vaadates kadedalt tekiga varustatud kodutuid :D Ja nüüd tuleb ood Juanile, kes päästis mu rüütellikult pooleks külmumisest ning röövlitele saagiks langemisest. Ta kihutas Brüsselist mere poole ning oli varsti raudteejaamas, mõnitav nagu ikka. Ma olin äärmiselt härdnud väite peale "selleks sõbrad ongi". Silm läheb märjaks täitsa! Ehhh.

Moderne kaameliohverdusrituaal???

Karneval.

Järgmisel nädalal on vaheaeg, kooli- ja muu tegevuse (mitte, et mul seda üleliia oleks).

Inimesed (sealhulgas lapsed) maskeerivad end kõikvõimalikeks tegelasteks. Kas pole mitte koomiline? Oleneb muidugi kostüümist.. aga mina tabasin end hoopis mõttelt, miks selline üritus üldse eksisteerib, sest ühel hetkel hakkas see "mäng" tunduma absurdne ja mõttetu. Milleks?

Jõudsin kahe võimaliku versioonini. Esmalt tundub selline rahvuslik kostümeerimise paraad ja nädal lihtsalt igavuse ja rutiini peletamiseks mõeldud meelelahutusena. Inimestel pole midagi paremat teha, et oleks põhjus lõbutseda. Teisalt näib see kommertsliku üritusena, sest jubinaid-vidinaid on rohkelt vaja - ikka riigi majanduse elavdamise nimel. Ometi tekkis tuttavlik seos Keenias kogetud kaamilitapu rituaaliga viies mõttele, et ehk on see karneval iidne traditsioon ning nö. edasiarenenud versioon kaamliohverdusrituaalist.

Hetki Willemiga

Igal tööpäeval kella 15.40st on minu hoolealuseks ja kaaslaseks 2,5 aastane Willem. Lastelt on nii mõndagi õppida, samas neile õpetada. Paar eredamat hiljutist hetke:

Mina: "Kust saame me piima?"

Willem:"külmkapist"

Läksin Willemiga linna ühele pisikesele kontsertile. See käik sisaldas tema jaoks ka esmakordset sõitu metrooga. Mitmedki kommentaarid panid mind valjulik naerma, kuid esines ka piinlike hetki. Olin seletanud terve hommik, et metroo on rong, mis sõidab maa-all. Kui me siis jõudsime metroole, osutas Willem näpuga ühe hästi tumeda aafriklase peale ja ütles: "Vaata, Elen, mutt".

Brusseli elu on muutunud minu jaoks üsna ühetaoliseks, komponentideks: kitarr, salsa, Willem, õhtusook, naeruaeg sõber Juaniga ja muidugi.... hollandi keel (12 tundi nädalast). Mõne asja jaoks on rohkem motivatsiooni, mõne jaoks vähem, eriliselt vähe muidugi viimase jaoks...

2011

See koht on välja surnud, aga õnneks mitte mina.
Head uut aastat.

Aeg Eestis möödus kiirelt ja mitmekesiselt. 2 nädalat. Nüüd olen taas Brüsselis ja mõtisklen... on palju mille üle mõelda, aga igatsus või kimbatus on üsna tugev - Üllatuslikult tabas mind siia tagasi tulles kahetsus.

..aga 2011 pidi ju parem tulema...