Mine nii kaugele kui näed, ja kui oled kohale jõudnud, näed kaugemale

P2ris Film

Tana hakkasin oma elus kolmat korda nutma filmi vaadates.

"Hotel Rwanda"

Ei tea, kas minusse oleks see nii sugavalt mojunud, kui ma poleks ise Aafrikas olnud. Sest nagu ytleb valge kaameramees kohalikule, kes edastab genotsiidi videod meediasse:

"If people see this, they say, Oh My Good it's horrible

and they go eat their dinners"

Pühapäeva Pärastlõuna

Pühapäeva lõõgastus ja uimamine oli täielik kuni ma sain tuttavaks oma toa märkimisväärse kaaslasega. Tema nimi on Tegenaria gigantea/duellica ehk Giant house spider. Tavapärase õueviimise asemel hakkasin tema tähelepanuväärse suuruse tõttu lähemalt tutvuma. Avastasin tema imepärase varjatud ande - oskude võrratult poseerida, kõlkudes nt joogiklaasi serval. Minu toakaaslane ei ole ilmselt nende isendite otsene sugulane, kes olid 1987. aastani Guinessi rekordite raamatus märgitud kiireimate ämblikena liikudes 2,97 m/sekundis, sest tema on rahulikuma iseloomuga. Loodan, et ta ei hakka oma potensiaali rakendama lähiajal, sest poseering kõlariga on pooleli.

Lisaks on mul hea meel teatada, et Tegenaria gigantea leviala on pisut laienenud nagu juuresolevalt kaardilt võib näha. Mina olen endiselt Belgias, Brüsselis ja nüüd ka see liik. Prantsusmaalt pole palju maad tulla, aga Inglismaalt üle lahe on vaevarikkam. Äkki ta tuli minuga Londonist bussis kaasa?????

Samuti jagan sarnast kogemust humorist David Sedarisega, kes oma essees "Aprill Pariisis" dokumenteerib kiindumust sellesse liiki, eriti ühte konkreetsesse isendisse nimega Aprill.

Kuni ma pildid fotokast kätte saan, tutvuge samaliigi teise isendiga:

Belgia

Juba tana, teisel paeval parast naasmist on tunne, et oleksin siin-Brusselis, kaua olnud. Vana tuttav elurytm on taastatud, aga ometi.... Ometi on selline kerge-kerge tunne. Nagu midagi oleks selginenud. Mingi koorem maha raputatud. Jah! Lendlev tuuleohk ning lillelohn. Elu on lihtne.

Koik m88dub

Juba homme ohtul alustan oma tagasiteed Euroopasse. Kummaline, aga ma ei ole yldse roomus. Tunnen, et midagi jaab siia... Ei ole roomus, sest midagi jaab pooleli... Nyydseks on t88d alustatud, aga nii palju oleks veel siin teha, aga aeg teeb oma t88.
Selle nadala alguses avasin silmad Kakamega vihmametsa aladel. Esimene vaba paev parast Shiandasse saabumist. Sellest voiks pikemalt kirjutada, kuidas me Alariga seal metsas kaardiga 2ra eksisime. Ulme!
Tegelikult on praegu mu motteis hoopis muutused. Muutused, mis on toimunud minus eneses. Seda on palju! Palju on muutunud, aga kahtlen nende sygavamas kinnistumises. Kuid, Juba nadala parast saan kinnitust...
Seniks pisut lugemist http://wefoco.org/blog/

Keenias

Kaks nadalat on sujuvalt moodunud.
Keenia hakkab saama moistatavamaks, aga mitte see, et ma pole filmis vaid inimeste reaalne elu ongi selline nagu ma siin naen.
Ellujaamisvoitlus on tugev.
Mina ise olen ka piisavalt tugev.
Selle ajaga olen joudnud kogeda nonda palju asju, et kohalik internetiaeg ei voimalda avalikustada. Polegi vaja!
Kuid peamine, et olen olemas!
Palju kogenud.... sonad on liiga norgad, aga...
...yletanud korduvalt ekvaatorit, osalenud Poikoti-hoimupidustustel, ujunud India ookenis, soonud ugalit, kohanud inimesi kellel pole mitte midagi, mitte-kui-midagi...
Jne jne.
Belgiasse joudes tuleb seedimisaeg.
Seniks jatkan Shinada kylas.

Lennujaamas

Viimased seekordsed hetked Eesti pinnal ning lendangi taevasse... Tallinna lennujaam on vaga vaikne ja rahulik. Ootan Gate kuue ees lendu Kopenhaagenise, et sealtkaudu 8htuks Londonisse jouda. Eilse ohtuse pakkimisega voib rahul olla, sest enamik annetusi said kaasa, aga tegevus ise oli toeline sport. Ehee.
Viimased ajad (1/3) Eestis, siis kui Roger kylla tuli, jaavad mu malestustesse musta holjumina. Ei taha isegi meenutada!!!! 8nneks elasin selle yle ja labi ning joudsin endas jallegi mingte uute avastusteni. Sai labi, elu laheb ikka edasi. Seiklus algab... Reedel olen ma vaga teistsugused kultuuris, kliimas ning atmosfaaris. Kultuurishokk on valtimatu, aga minu kohanemisvoime proovilepanek on valjakutse. Loodan, et ma ei anna alla!
Kohtumiseni Keenias!

2/3 läbi

Eesti inimesed ja mõtteviisid panevad tugeva matsu inimese tugevusele. Ma olen märganud sellest tulenevalt peamiselt kahte teguviisi - alati püütakse olla (näida!!!) parem teistest VÕI tõmbutakse endasse ning pillutakse kõikjale kibestumust, torinat ning pahameelt. Nendest kahest taktikast olen mina valinud viimase, sest enese upitamises olen kehvem kui enamik. Nõnda see nõiaring algab, aga mina ei taha sellele rattale astuda. Nõnda keerleks ma ju üha kaugemale iseendast, tegelikkusest ning tõeliselt olulistest asjadest. Nendes käitumismustrites on ülilihtne end kaotada, püüdes olla/näida ikka parem ja parem ning ebaõnnestumistel sappi pritsida. Mulle see enam ei sobi! I quit!

Aeg Eestis on läinud väga kiiresti ning põnevalt. Erilisemad hetked olid Põlvamaa ökofestivali Loodus-ja Ellujäämismatkalt, kus puutusin kokku uudsete olukordade ning inimestega. Hoolimata kehalisest rebimisest, oli õppetund mõjuv ning arendav, kuigi ellujäämisega suhteliselt vähe seotud. Korralduslik pool oli äärmiselt nõrk, mistõttu kujunes retk pisut ohtlikuks. Asi oleks võinud lõppeda väga-väga halvasti, kui poleks sadanud vihma ning team nr viies ei oleks olnud Andrust. Ometi olid need tingimused täidetud ning analüüsimismaterjali jätkub kauaks. Samas haarab elu uutesse lainetesse ning juba päev hiljem olin Voorel NÕHKi suvekoolis. Lisaks meeldiva toakaaslasega tutvumisele (ahoii Kerttu) oli lõbus, arendav, inspireeriv ning mitmekesine üritus. Kohati tekkis mul võõristus eestlaste suhtes, mida tuleb veel treenida.

Juba õige pea olen teel Uude maailma. Enne veel... seisab ees kannatlikkuse tuleproov ehk Roger tuleb külla. See on justkui viimane etapp seekordsest Eestis-käigust. Ausalt öeldes tekitab asjaolu pisut kõhedust, sest naudin 110 protsenti iseolekut ning emotsioonidekontroll on stabiilselt tugev. Lisaks veel mõningaid isiklikke aspekte... noh, eks näis. Ta on ju megavahva inimene. Turist.

Kokkuvõtvalt viimase aja juhtumistest....

Mul on hea meel, et Elu on mind kokku viinud nii harukordsete ja fantastiliste inimestega. Olen tänulik!

Eestis

Lõpuks kuuendal Eestis viibimise päeval sain hinge tõmmata ja välja magada ning Elu üle järele mõelda. Tulek oli tore ning avastusterohke, aga nüüdseks on juba tuhmunud. Ometi on asju, mis ei tuhmu nt lõbus öö Brüsselis lennukit oodates, Riia lennujaamas nõutuna passimine, hääletatud takso ning sõit Riias, Poola pervost rekkajuht ning vaimustavalt metsane Eesti. Kohati oli tunne nagu näeks eestit ja eestlasi esimest korda. Huvitatud ning tähelepanelik olek! Eestlased on ilus rahvas, tõepoolest, kuid keelest ei peaks alati aru saama - siis oleks veel ilusam! Esimene päev, 10. august kulus uimamisele. Järgmise päeva õhtul avastasin end Põhja-Eestist, kitarrilaagrist ning A. Bardina kontsertilt. "Süüdi" on selles Vaido, kes helistas, et "kle, 15 minti pärast olen all". Vahva! Ööseks jõudsin vanaema juurde Lahe-Lobi külla. Meri meri meri! Läänemeri ei ole nii soolane, kui Põhjameri, mida alles paar päeva tagasi maitsnud olin. Eesti ilm rabas mind jalust ning aitas mul lõpuks ka suvve jõuda. Super!!!! Järgmisel päeval, pärast rannamõnusid asusin Tartu poole hääletama ning sellest sai ääretult põnev retk. 7 eri autot ning inimest oli muidugi liig ja Tartusse jõudes olin suhtlemisest oimetu, aga Sireti pakkumist "Tartuffe" filmi "Education", mida näidati ka Gentis minu kõrvalmaja kinos, ei saanud keelduda. Järgmise päeva vaktsiiniootuses naasesin "mitte liiga hilja" jättes teised esimest erootikafilmi "Emanuelle" vaatama :D Üllatus oli meeldiv, kui palatist astus välja tulevane reisikaaslane Mirjam, kes ütles, et 6 süsti tehti. Ma astusin ka vapralt palatisse, aga süstid lükati järgmisesse nädalasse - arstil pole aega! Nojah, ega mul kahju ei olnud, sest sain ujuma minna. Pärast Sireti juures "kohvitamist" (tegelt ma mäletan ainult veini ja teed jms), kimasin bussiga Kurepallu ning nautisin 100% suve ning suhtlust! Huvitav oli seal - ajalugu vaadata, aga mingeid häirivaid tundeid ei tekkinud ning see oli äärmiselt meeldiv avastus :))) Elu on edasi läinud. Heldimusega uudistasin vanu kohti, aga juba olin bussisõidul Tartu poole....

Eile nägin õde Herdist, lõpuks ning siis jõudsin mingile õudsele "Teatribändide festivalile", mis ei kannata kriitikat. jah, tegevust jätkub, elu jätkub... ning täna vanu märkmeid, kirju, tundeid, arutlusi, pilte uurides, tundsin end väga tugevana! Mida kõike on minu elus juba juhtunud.......

ja nüüd...

Arvasin, et Eestisse minek ei tekita ärevust-värelust, aga kui täna telgis (mere ääres) üles ärkasin.... oli hoopis teistsugune tunne. Omamoodi põnevil ja ootusärev, samas kartlik ning pingul. Peamised küsimused... "Mismoodi on Eesti keel; kuidas on tunne KÕIGEST keeleliselt aru saada; kõikjal on eesti keelsd sildid ju; mis tunde tekitab nüüd Tartu" jne jne). Ometi maandasid flaami neiud - Stephanie, Elis, Sophie ja Annelies, olukorda tunduvalt :) Lõbus hommik ning ujumine põhjameres. Nüüd proovisin minagi järele selle Belgia moodi kämpimise ehk siis aja taga teiste telkide ning sadade(!) karavaniautode keskel. Kõigele lisaks lendasid meist otseüle lennukid - nii et maa värises. Vähemalt oli seltskond äärmiselt tore ning keeleliselt proovilepanev. Samas on mõnikord väga vabastav mitte aru saada ning kaasa rääkida (eriti teemadel oh kui ilus ilm ehehee). Ühesõnaga inimesed olid megavahvad!!! Pilt tuleb ka kohe.... jajah.

Lõpuks sain aru ka mis on hollandi ja flaami keele peamine erinevus. Esimesed räägivad justkui oleks kartul suus, aga flaamlastel on juba purustatud ja poolenisti söödud kartul, mistõttu saab neist palju paremini aru.

Selle nädala eredaimad hetked olid TOP 3.

Koht 3. Punase Risti järjekordne teemaõhtu (scolarite)

Koht 2. Paulinega (pereema) veedetud aeg

Koht 1. Haigla (Urgence)

Seal lebades meenus mulle üks teine haigla ning hakkasin tajuma haiglate atmosfääri, mis omakorda viis tahtmiseni kohe välja saada! Õnneks minu häire avastati kiiresti ning vajalikud kemikaalid määratud, olin taas tänaval jalutamas.

Omaette koha võiks anda muidugi Rogeriga veedetud kvaliteetaja eest, mis sisaldas väga paljut. Mul on ikka vedanud :)))

Nii. Asun viimaste asjade kallale... kohtumiseni Eestis.

Veel enne minekut....

Eile õhtul tegin Gentist koju, Brüsselisse, tulemise rekordi: 1 h 50 minutit, kasutatavad transpordivahendid peale kondimootori: tramm*2 + rong + metroo + ratas. Kogu teekonda saatis puhas vedamine st. kõik sõidukid tulid TÄPSELT siis, kui jaama jõudsin.

Eelmisesse nädalasse jääb tore avastus, et Eesti Saatkond on minu elukohast 7 minuti rattatee kaugusel. Vahva! Pass saab Keenia jaoks valmis, lisaks röövisin hulga informatiivseid materjale ning neid avastades mõistsin "kui arenenud ning fantastiline riik ikka Eesti on". Ehk siis turismibrozüürid ;D

Seekordne (järjekordne!) nädalavahetus Gentis oli väga laisk ning pisut läilaks muutuv. Vähemalt suutsin Marliesi näha ning tema vanematele lõpuks pulma-aastapäeva kingid üle anda :) Ülejäänud aeg kulus venimisele, filmidele (väga head!), vestlustele (mõni tulemusrikkam kui teine) ning kitarrile. Areng on jõus, aga tundub, et veits tagasilangusega. Kaks edasi, üks tagasi. ooojaaa. Ometi suund on ikka positiivne. Rohkem energiat tuleks sellistel nädalavahetustel kulutada enda teadvel hoidmisele endast. Lisaks jõudis kohale reaalsus, et Eestis ei ole midagi roosilist ning ees ootavad hoopis keerulised hetked. Seega enne veel, toimub Treening, mõttetreening. Praktilisi asju on ka väga palju vaja teha... alates raamatukogust lõpetades keelekursustele registreerimisega. Kõik tarvis tagasitulekuks korda seada!! Kui ikka tulen tagasi???

The completely predictable future is already the past

Mõtisklusi on palju, aga sõnu on vähe, mistõttu olen püüdnud seda sissekannet nädalavahetusest terve hommik kirja panna. Vahepeale tikkusid Alan Wattsi filosoofiamaastiku avastused, OSHO mandala meditatsioon ning igapäevatoimetused (inimene peab ju sööma ka!), aga nüüd ma rohkem vabandusi ei leia (blogi kirjutamine on iseenesest vabandus kitarri mitteharjutamisele).

Pean midagi üles tunnistama - mul on teadvustunud mõningaid halbu omadusi. Peale liigse emotsionaalsuse, ka eelarvamustega suhtumine ja teadmatult kritiseerimine. Sain sellisele käitumisele jälile ja hakkasin selle juuri uurima ning põhjus oli intrigeeriv - Enesekaitse! Vahepeal leian end vaidlemast puhtalt vajadusest arvata teisiti. Kui mul ei ole vastuargumente, siis tunnen end justkui "paljalt" ja igavana. Samuti väidan end usuvat, et läbi eriarvamuste tulevad esile uued küljed ja ideed ning enamasti tekitavad vaidlused emotsioone. Seega on mul sisemine vajadus tekitada teises inimeses emotsioone, katsetada vastasega ning näha oma mõju. Miks ma peaks aga mõjuma nõnda - raputavalt ning kurnavalt?? Teine asjaolu on olukordades, kus väljendan oma resoluutset arvamust, kuid tegelikult sügavamad teadmised puuduvad. Võtan kiirelt arvamuse konkreetse kunsti, muusika, paiga, inimese jne suhtes, ilma süüvimata, kohati pelgalt kuulduste põhjal. Järelikult ei olegi ma nii vastuvõtlik kõigele uuele nagu väidan end olevat. Kõiges on nii head kui halba, kuid enne tuleks välja uurida, kumb on minu jaoks kaalukam. Minu eeliseelistus on nüüdisajal Areng.

Asudes reaalsusesse.... Minu seekordne nädalavahetus kestis kolm päeva, sest Pere jäi Hollandisse ka esmaspäevaks. Algne hiilgav plaan minna Heilile Põhja-Prantsusmaale külla, päädis hoopis järjekordse nägalavahetusega Gentis. Seekord oli vähemalt vabandus - Geentse Feest ehk suurimast suurim Belgia muusikafestival. Liiga tihti oli seda mainitud ning ilustatud, et see on HAVE-TO-SEE sündmus jne. kuid oma silm on kuningas. Tõepoolest, see oli meeldiv - Gent oli kaunim kui kunagi varem (mida oli raske ette kujutada) ning kõikjal oli muusikat. Assotsiatsiooni tekkimiseks võrdleks asja Viljandi folgiga, aga ilma folgita. Viimase asendaks kohalikke Flaami pop-gruppidega. Enamasti olid need tundmatud, aga parima kontsertielamuse sain tänu politseile. Ehee.

Laupäev oli pühendatud minule ning kitarrile (my and my guitar riigis ju ikkagi) ning õhtul suundusin siis Genti. Rongis sattusin jutustama kahe flaami tüübiga, kes tundusid toredad. Nende teekond viis samuti Genti ning kui lõpuks küsisin, et mis tööd te Brüsselis teete, vaatasid nad üksteisele salakavalalt otsa, ning vastasid "Politsei, teie paberid palun". Edasi sai palju nalja nt. identsed liigutused, profesionaalsed partnerid noh.

Tänu neile sain järgmisel õhtul ülimalt meeldiva kontserdielamuse osaliseks - de Mens ehk Inimene. Sattusin seisma lavaga samal levelil ning kätemeri oli vapustav, lisaks valgus ning inimeste entusiasm - polnudki tagasihoidlikke flaamlasi sellisena näinud, et kisavad-plaksutavad ja ka laulavad bändi mitu korda tagasi lavale. Flaamlastes on siiski ka kirge, ehhehee.

Esmaspäeva hommik tundus nagu pühapäeva hommik, sest olin Rogeri juures, mjäuuu. Aeg möödus meie tempos st. olime õhtuks vähemalt hommikusööki jõudnud süüa. Lootusetud. Meiega tänaval pole mõtet üldse kõndida, või grillida. Filmi vaadata küll, sest filmitempot ei saa muuta - vaatasimegi siis ühte dokumetaali. Äkitselt avastasin, et on õhtu ning vaja koju minna. Jäädes jällegi rongist maha, istusin St. Pietersi jaama ees, sõin jäätist ning jõudsin taaskord järelduseni, et elus on väga palju õppida. Paraku tuleb kõigepealt jõuda äratundmisteni ning sisemiste põhjusteni.

M(a)Y DAY

Kõik on korras. Argipäevane rutiinelu on hõivanud mu täielikult ning harjumused on kerged tekkima. Kahe nädalane flaami keele intensiivkursus lõppes ning nüüd on rohkem õhku enda jaoks. Kool ja õppimine oli väääääga hea ning arendav - vajalik. Peale selle, et nüüd keelekeskkonnas paremini orienteerun, kohtusin uute (paraku mitte "minu-maailma") inimestega ning sain Brüsselit paremini tundma.

Vahepeal oli nädalavahetusepäev, mil sooviti mulle igast ilmakandist õnne. Mulle meeldis, isegi kui see oli viisakusring. Minu ema aga selles viisakusringis ei osalenud, ei siis ega siiani. Siiski, Hommik oli päikseline ning rõõmsameelne. Kui astusin kööki, laulsid Pauline ja Robin (Willem vaatas suu ammuli millegipärast) mulle hollandi keelse Lang zal zji leveni (a la pikka elu) ning Pauline oli koogi küpsetanud. Nii armas! Nad poputasid mind ajani, mil autoga nädalavahetuseks Ardennidesse sõitsid. Mina eelistasin koju jääda ning Oma Päeva nautida. Hea! Paraku kitarritund jäi (kuumuse tõttu!) ära, mis andis mulle veel rohkem aega. Mingi ime läbi tuli mulle Brüsselisse külla Roger ning veetsime aega linnas ekskursante mängides. Igatahes, koomiliseim osa oli kohtumine. Oleks oodanud lilli või midagi, aga džunglipoisilt ei tasu midagi eeldada. Kui pärast mainisin, et "kus mu lilled on?", siis oli vastus, et "ahjaa, keegi vist kunagi ütles, et teil selline komme siin Euroopas". Ma tunnen teda juba piisavalt, et mitte sellistest pisiasjadest välja teha, aga vähemalt sai terve õhtu norida. Eheeeh. Õhtune pidu Luzianaga aga jäi ära, kuna mul on kõrvaga probleeme. Nimelt hakkas üleelmisel reedel majas tööle signalisatsioon. Pärast pooletunnist katset seda peatada, olin täielikult helishokis. Kolm päeva oli metsik peavalu, siis hakkas kõrv oma joru ajama. Lõpuks läksin arsti juurde, kes ütles, et traumatism ja väliskõrva põletik. Panen mingit rohtu, aga ikka paremaks ei lähe. Hea, et inimesel on kõrvu kaks.

Kuu aja pärast saan Eestimaa pinnale! Tõesti tunnen puudust, eriti loodusest ja loomulikkusest ja inimestest loomulikult. igatsen. Ma ei teagi, millal nii väga miskit igatsenud olen. Samas tekib tunnetus, et seeläbi olen hakanud Eestit idealiseerima. Teadagi kuidas mu enesetunne ja -kindlus seal veega alla lähevad. Poleks see ei esimene ega viimane kord.

Njaaa, Väga palju olen mõelnud, elu ja enda ja maailma peale, liiga palju. Järgmine peatükk palun.

ahhh, eestlased

..maspäev, .eisipäev, kolmapäev, neljapäev, reeDE, LAUPÄEV, PÜHAPÄev... ja hakkab otsast peale. Nädala algus on enamasti vaikne ja mõtisklusterohke, siis hakkab üksiolek ja mõtlemine rõhuma ning nädala keskpaiku asun tegutsema (nagu nt täna) ning neljapäevast võtan viimast, sest õhtu on järgmise TÖÖpäeva ootuses - reedel olen Willemi päralt ning täielikult hõivatud. Voodisse pole aega siiski variseda, sest Gent ootab :D Pidupidupidu kas reede või laupäev. Viimase laupäevahommiku tervitus kõlas "ohmagaad, you are totally destroyed" ja see oli nii tõsi, sest terve öö sai tantsitud salsat ning möllatud linnas kahe metsiku latiino tüdrukuga. Luciana ja Marga. Ja laupäevasel Berdi sünnipäeval olin endiselt kapsas. Sellised toredad nädalavahetused. Tõusude ja mõõnadega. Erimeelsuste ning armsustega. Segaduste ning kindlusega. Kõike leiab!

Täna sai passimisest kõrini. Leidsin laualt kohaliku metsa detailse kaardi; Kiiver pähe, kott selga, päiksekreem peale ning minek. VÄGA suur mets - Foret de Soignes. Minu sihtmärk: Musee du Bois ehk metsamuuseum koos järvekestega. Suurimaks takistuseks said trajektoorile jäävad kiirteed, millest üle ei saanud, küll aga ümber. Teekond oli pikk, aga sihtmärk... eheee, järvekesed osutusid kinnikasvanud tiikideks ning puudemuuseum oli ala, kus puudel olid nimesildid ning kohati flaamikeelsed infotahvlid. Mulle jäi mulje, et ma vist ei leidnud siiski õiget muuseumi üles :D Ühe maja akna all olin hoopis kitarrikontserti salakuulaja.

Kihutasin Oma Küla poole tagasi, et minna poest läbi õhtusöögi täiendeid hankima. Olin parajasti juur-puuvilja juurde suundumas, kui mulle tundus, et Eesti Keel läks mööda. Naljakas tunne, aga olin suht kindel, et need on luulud nagu mul Pariisi seda korduvalt esines. Igatahes pöörasin kannapealt ringi ning suundusin oletatavate eestlaste jahile. Eemalt tundus Keel tuttavlik küll ning lähenedes küsisin: "Vabandust, kas te räägite eesti keelt?". Kaks naist pöördusid minu poole ning parempoolne ütles: "Nojaah, mis siis???".

Nende küsivad näod panid mind kohmetuma ning püüdsin kiirelt enda toimetuste ehk juurviljaleti juurde tagasi kobida. Mulle meenus Dante lause, et "eestlane on väljast nii külm, aga kui sisse pääsed, siis on nii hooliv ja fantastiline". Ma väga loodan, et nii on! Samas, reaktsioon ei olnud mitte niivõrd üllatav, kui tuttavlik. Ometi mulle ei sobi selline suhtlusviis, mulle meeldib teisiti.... :)

Mõned hetked pildis ja kirjas

Eilse päeva hitthetked:

• Vähem möla, rohkem tegevust ehk infotunnid Croix-Rouge's ehk Punases Ristis. Järeldused: Prantsuse keel on PISUT rooste läinud.


• Pärast kuuajast mitte flaamikeele tunnis käimist, läksin eksamile, et ametlikult selles keeles omandada tase A1. Kui saabusin olid kõik kuidagi tavapärasemast vaiksemad ja tagasihoidlikud. Ma sain alles hiljem teada, et kõik olid NIIII hirmul. Eheee. Igatahes, mind pani vähemalt eksam keskenduma ning ajupotensiaale vallandama :) Järeldused: Keelekeskkonnas viibimine kergendab endiselt keeleõpet (isegi kui keelekeskkond on kahe aastasega). & Kõik oli seal samamoodi nagu kuu aega tagasi - midagi ikka ei muutu jah!


• Sõime Rogeriga (kes oli tükk aega veel shokis eksami keerukusest) kanali ääres pizzat ja üritasime mingitel ebaolulistel teemadel sõneleda, JÄLLE. Hävitasime selle eos ning jätkasime õhtu nautimist.


• Järgmine HEA hetk oli see, kui istusime rongi jaama kõrval kohvikus ja ma ikkagi viimasest rongist MAHA JÄIN! Ahahaa. Mul oli väga lõbus, selle hetkeni kui avastasin, et läätsevedelikku pole.


• KeemikElen ehk sool ja vesi = läätsevedelik ;) Päriselt ka segasin ise kokku ja üritasin maitsmiste põhjal tajuda vajalikku soolasust lähtudes pisarate maitsest. Seekord siis naerupisarate! Ja uskumatu küll - hommikul olid läätsed täiesti terved ning isegi silma pannes polnud tavapärast kipitamist... hmm...


• TööPäev algab 7.30: Seega ei pidanuki kõige esimest rongi võtma, vaid rallisin Rogeri rattaga 5.57le rongile ning EI JÄÄNUDKI maha (3 minti jäi isegi varuaega!). Vahva on teistmoodi. Ja kolmandatmoodi...

Praegu on Kerge uni. Ometi palju motivatsiooni ning mõtteid. Ja mälestusi...

Eesti keel ja Eesti meel

Kohtumine Siretiga oli värvikas ning mitmetahuline nagu alati :) Meil oli ööpäev aega (miinus magamine), et nelja kuu teemadel ja juhtumistel muljetada. Ilmselgelt jäi sellest väheseks! Pealegi, toimunud on uskumatult palju ja meis endis kinnitanud mitmed veended ning küpsenud otsused. Üldiselt aga oleme endiselt spontaansed ja "easy-going", mis on parimast parim osa... Seetõttu leidsime end õhtul salsat tantsimas. Vahva! Seega traditsioonilist turistituuri ei toimunud ning häbiväärne küll, aga Siret ei näinudki meie kuulsusrikast Manneken Pissi ehk Pissivat jõnglast ning Euroopa ühte ilusamat raekojaväljakut... Selle asemel saime nautida "Deliriumi" meeldivat õhkkonda ning mingit jäledat õlut. Me jõudsime niikunii veendumuseni, et kohtadel enestel a la vaatamisväärsused pole tähtsust. Jah!

Siret ööbis Dante juures (kes üritas teda ära võrgutada nagu KÕIKi naisi). Kuigi mina läksin koju ööbima, siis hommikul üheksa ajal olime hommikukohvil ning muljetamas. Siret oleks uimerdades peaaegu lennukist maha jäänud - oh kui tavapärane, eks ole! Alati on naljakas mõelda, et peaaegu, sest siis saab naerda... Minus tekkis väga huvitav tunne, kui ta ära läks. See ei olnud otseselt üksindus, aga kindlasti mitte ka rõõm... kirjeldamatu :D Enesetunnetuse peenete niitidega segu nukrusest, elurõõmust, üksindusest, motivatsioonist... Jah. Elutunnetus, üdini.

Elu liikumine, kulg.

Eluteed ning veed.

Katsetused Eluga

Elu on kujunenud selliseks, et nädala sees tegelen jälgimise, mõtlemise ja arutlemisega ning nädalavahetustel püüan tekkinud põhimõtteid, teooriaid enda reaalses elus rakendada. Nõnda kujunes ka möödunud nädalvahetus harjutusteks eluga. Ma olen väga rahul, aga kohati tundus, et olen liiga tugevaks ja resoluutseks end kujundanud. Pean samuti tunnistama, et olen euroopalikult individualistlik ehk siis üks päev inimesega intensiivselt koos olles on piisav, et vajada 3 päeva iseendaga arutlemist. Viimane on nii vabastav, puhastav ning enesetunnetuseks ülivajalik.

Nädalavahetus algas telgi (ma nimetaks seda pigem majaks), mille pere oli just suvepuhkuseks ostnud, ülespanemisega aias. See lõbus aktsioon kinnitas mulle taaskord, kui vahvad on Pauline ja Robin. Välilõbusused jätkusid toas teemakohaselt filmi "Lost in translation" vaatamisega. Normaalne film, aga ei midagi vaimustavat...

Laupäeva hommik oli veniv ning jõudsin Genti tunnivõrra hiljem (jälle see AEGLANE rong!), mistõttu Kristof (loe: sõber) ja Mira (loe: koer) ootasid mind juba rongijaamas. Blaarmeerseni järve rand oli inimestest kihav ning oma flaami sõbrad leidsin mingi kolme tunnise hilinemisega. Õnneks oli Kristofiga ka väga lõbus - ujuma jõudsime ka, ning lisaks kohtasin Analiat (Argentiina). Flaamikad (koolikaaslased) seadsid end peagi minekule ning me Kristofiga ekslesime Blaarmeersenil edasi. Vahva! Ilus päev... Mooie dag! Õhtul naases Roger töölt Genkist ning algas idülliline romantiline osa nädalavahetusest :D Ahaaa, aga nagu Roger ütles rattaga paduvihmas sõites läbimärjana - couriously everything is so romantic. Ahaaa. Nautida, kauaks seda on! :D Pean vaid mainima, et Roger on äärmiselt intelligentne ning mõtlemapanevate arutlustega inimene. Ometi sel nädalavahetusel olin veits kriitilisem kõige suhtes, näiteks arengumaad ja kaastunde teemadel. Pühapäeva õhtul suutsin taas rongist maha jääda ning lugesin perronil raamatut "Life of Pi".

Kokkuvõtvalt VÄGA huvitav, arengu- ning katsetusterohke, seikluslik ning mõtlemapanev nädalavahetus, millest jätkub mõtte- ja arutlustegevust terveks nädalaks. Päris palju plaane on taas... aga, Siret läbib homme Brüsselit!!! :)))

Brüsselis

Hea on olla, tasakaalus. Minu siinne elu annab mulle kõik, millest unistan. Isegi unistused on tagasi andnud! Minu tegemised - töö, arengu, füüsilise koormuse, uudishimu tekkimise ning üksiolemiseaja tingimused on täiuslikult täidetud. Elu on lihtne.

Tänase päeva esimeseks hitt-tegevuseks oli POES käik -> perele nädalaks söögi hankimine. Olgugi, et pereema kirjutas listi (terve A4) valmis, kujunes protseduur tõeliseks katsumuseks. Kõigepealt Vera (loe: GPSi) juhendamisel autoga sõita Carrefouri, seejärel jääda suu ammuli vaatama poe suurust ning siis kaks tundi jahtida kõiki neid asju... Kui ma pärast kolme tundi SHOPPAMIST asju külmkappi panin, siis mõtlesin, "et oli mul ka vaja küsida lisakohustusi". Ehee. Aga mulle meeldib see pere, nende vaated elule ja inimestele ning värskus ja soojus. Neil on ka varjatud külg, eks ole?

Pärast kerget lõunaeinet läksin rattaga rallima, et rohkem avastada lähedal asuvat metsa (Bois de Soignes). Teisipäeval käisin seal juba uudistamas, aga uudistati hoopis mind - oravad, vöödilised! Vöötoravad! Nad ei elutse mitte puude otsas nagu oleme harjunud oravaid nägema, vaid maa sees urgudes. Ilusad on nad, väga ning elavaloomulised, vahvad! Kui ma oleks loom, siis ma oleks orav :P Seekordne retk oli ette võetud plaaniga tuua lilledele mulda, aga mulla asemel leidsin kiirtee, spordikeskuse, kloostri (Cloitre Rouge) ning lossi "olemasolu". Pärast retke läksin teisele ringile, jooksma.... ilma ratata! :)

Õhtupoolne hitt-retk oli kohalikku omavalitusse ehk Municipality-käik, et end ametlikult registreerida siinseks töötajaks ja elanikuks. Hoolimata sellest, et saabusime (pereisaga) 15 minutit enne sulgemist, saime kõik toimingud tehtud. Päästvaks oli asjaolu, et järjekord märkega "võõrad" ei olnud nii populaarne, kuigi terve saal oli ülerahvastatud. Igatahes, Belgia imelised süsteemid - nüüd on vaja vaid politseid koju oodata.

Homne päev tuleb töökas, kuna Willem reedeti lasteaias ei käi. Muud kohustused ka. Mulle meeldib ning ma ei saa aru, kuidas päevad nii kiirelt lähevad - alles oli nädala algus. Palju on avastada siinses lähiümbruses nt. Kesk-Aafrika muuseum ning Trammimuuseum on siinsamas. Järgmise nädala kavasse... :)

Avastada... end ja maailma. Mina olen paigas, aga maailmas pole ma kindel....

I fell in love again with estonian poetry ehk Eesti Keele Nälg

Raske on vabadust kanda,
sest vabadus tähendab
maalide mõtlemist,
laulude loomist ja
viiside viimistluspiinu.

Vabadus tähendab võimete sõltumatust,
teadmist oma peaga,
tundmist oma südamega
ja astumist oma radadel.

Vabadus tähendab õigust kahelda ja valida veenvaim veene.
Vabadus on rahutus viljade pärast, mis ei saanud valmida,
ja südamevalu kergema võimaluse pärast, mis jäi ikka peale.

Vabadus on otsimine.
Vabadus on eksimine.

Vabadus on kaotamine,
jälleleidmine ja lõpmatu küllastumatus.
Ühevõrra tuttav on talle maitsmise ja keeldumise keel.
Vabaduse jaoks sündinu ei kadesta vange,
kuigi neil on kergem.
Ka vangina on ta vaba...

Artur Alliksaar

.... kas tõesti on???

Momentje in Gent

Reede õhtul peale tööpäeva, viskasin oma viis asja kotti ning seadsin end rongile, et minna Genti puhkama. Reede õhtu oli plaanitud Niki ja Tina (kreeklannad) kojusaatmispeoks, aga kuna läksin Brüsselis AEGLASELE rongile, siis saabusin peo lõpufaasis ning inimesed sättisid õigepea minekule. Ometi sain neiudega vadistada ning tuli välja, et Anne-Laure (prantslanna) oli 5 aastat elanud Kamerunis, Aafrikas. Kuigi kõik olid ära läinud, jätkus meil juttu kauemaks... :)

Ootasin väga seda nädalavahetust, paraku läksid asjad hoopis teisiti, kui arvanud olin... Eelkõige minu "mõistuse" kaotamise tõttu, kuna hakkasin järgima AINULT tundeid, impulsse ning emotsioone. See ei ole kunagi hästi lõppenud ning laupäeva õhtu lõpetasin latiinopeo asemel nutusena kodus. Ometi oli selline õhtu enesemõistmise õppetunnina väga vajalik. Jällegi olen targem enda suhtes... konsultatsioon ajuga ei tohi kunagi katkeda :D

Laupäeva hommik oli ometi väga vahva - taas selles 110 % boheemlaste majas, kus tassid on kleepunud laua külge, tühjad kondoomipakid vedelevad diivanil ning aias kasvavad kõrvuti tomatid, kurgid ning kanep. Sellises majas elab Roger. Ahahaa, väga vahvaid lugusid olen kuulnud sellest, kuidas ta püüab seal koristada. Kuna Rogeril olid sõbrad külas -Nicaragualane Aldo ja tema tüdruk Belen, läksime Genti linnatuurile. See kujunes üsnaebatraditsiooniliseks visiidiks, mistõttu oli niiväga lõbus. Ma jätsin nad vahepeal täielikku hispaania keele keskkonda ning kohtusin Kristofiga. Huvitav! Laat maar.

Pühapäeva veetsin Genti stuudiot kraamides ja viimaseid asju kokku korjates. Nostalgiast polnud jälgegi, sest eelmisel nädalavahetusel olin lahkumiskurvastuse läbi elanud. Õhtul naases Roger koos Aldo ja Beleniga Bruggest ning raudteejaamas kohtudes ei hiilanud ma oma sõbralikkusega, aga tahes tahtmata paneb nende piiritu elurõõm, jaatus, lõbusus ning vajadusel tõsidus elu põhjani tundma. Rääkisime Rogeriga poole ööni ning seadsin sammud trammile... järgmisel hommikul oli tähtis hetk, Genti kodu üleandmistseremoonia.

Siin ma nüüd olen, Brüsselis (täpsemalt St.Pierre Woluwes), taas tööpostil (kuigi Willem on lasteaias)... Muusikat kuulamas (Julian Bream parasjagu), rahu nautimas, endasse vaatamas ning olukordade üle mõtisklemas. Palju on seespool ja väljaspool millest tundeid tunda...

Järgmine etapp.

Nüüdseks olen jõudnud kenasti oma järgmisesse elupaika, Brüsselisse. Pärast Madalamaades veedetud nädalavahetust lendas aeg Gentis reaktiivlennukitiivul ning polnud aega-tahtmist mõtisklemiseks-analüüsimiseks, aga sel nädalal on olnud parjalt aega kõige, sündmuste-inimeste-iseenda, seedimiseks. Heade mälestuste seedimine on meeldiv ning seedeprobleemideta! :)

Naudin igat rahulikku sekundit oma praegusest elust, sest see on nii vastandlik Erasmuslase möllavale Genti elule. Istun oma suures helepäikselises toas, kus on tuulikutega voodiriied, mille pere Hollandist mulle hankis ning kuulan hispaaniakeelset muusikat. Eile linnast koju tulles fotografeerisin hetke, mil tundsin südamest rõõmu, et olen-siin-kus-olen ja teen-seda-mida-teen.

Life is more than simple. Eile ärkasin lennukite mürinal (olenevalt ilmast lendavad nad eri kõrgustel MAJA kohal), seejärel tegin Willemile putru ning saatsin kõik välja tegemiste juurde. Harjutasin pisut klaverit ja avastasin noote (neid on siin hulgaliselt) ning asusin keeltekoole kirjadega pommitama, et endale ometigi kursus leida. Suvel teatavasti õpetajad puhkavad, aga leidsin paar kooli, mis on ka suvel aktiivsed. Pärast Jutaga, kes oli tulnud Brüsselisse konverentsile, lõunastamist läksin ühte neist - OpenContext, avastama. Vastuvõtt oli ülimalt meeldiv ning pakkumisi mitmeid, aga tasud on kõrged. Ometigi oli pere nõus toetama minu kahe nädalast superintensiivset hollandi keele kursust A2 tasemel. Seega, next level in two weeks.

Brüsselis oldud päevade mõned hitthetked: autoga sõitmised (kiir)teedel, püüded teha end hollandi keeles arusaadavaks, õhtusöök perele, Skypevestlused Rogeriga, eestikeelne lõuna, äraeksimine kaubanduskeskuses, pagaritünks ja nii mõndagi...

Nelja kuuga on minu elus nii palju muutunud, et pea hakkab ringi käima... aga ma panen praegu parem silmad kinni ja jään magama.

Holland on vaid osa Madalmaadest

Lähenemas on aeg, mil tuleb taas jätta maha paik, mis sai koduseks... Ometi tunnen, et ei ole Belgiaga veel kõike ära klaarinud, mistõttu jään kauemaks. Eesti igatsust ei ole, tugevust naasta ei ole, põhjust tagasi tulla ei ole, on vaid kauguste kutse... tegutsemise kutse... Oma Tee järgimine ning loomise kutse... Pühapäev oli väga kultuuriline, Madalmaade kultuuriline. Perega, kus hakkan suvel tööle läksin nädalavahetuseks Hollandisse, et nendega paremini tutvuda. Peres on poeg Willem, kes saab suvel kahe-aastaseks ning hakkab olema minu suvekaaslane :) Nad kolivad järgmisel nädalal Brüsselisse ja nädala pärast järgnen mina. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada, sest kirjutan edaspidi neil teemadel... Jah, minu esmane kokkupuude päriselt Hollandiga. Riiki sisenedes näed loomulikult tuulegeneraatoreid, lisaks palju tööstust ning asustatust, aga kõige rohkem meeldis mulle asula silt, millel oli lisaks maja- ja kirikufiguuridele ka tuuleveski kuju. Ehee. Keeleliselt sain aga täiesti shoki, sest väidetavalt flaami keelega identne hollandi keel on häälduselt sarnane vaid minimaalselt. Lisaks muidugi 2 aastase lapse pudikeelsed väljendid, mis ei meenuta ühtegi keelt, aga millest peab tingimata aru saama, sest väikelapse kannatus on üürike, rääkimata mõistmisest, et tema hoidja on umbkeelne. Ometi ei kahtle selles, et saan hakkama :)
Kui laupäev möödus askeldades, siis pühapäev oli tõeline pere puhkepäev ning läksime Keukenhofi lossiaega lilli imetlema. See on vist küll suurim turistideatraktsioon (peale kanepi vast) kogu riigis, sest busse ja autosid oli tohutult ning väidetavalt oli see rahulik päev (kuna päike ei paistnud). Tegemist oli suure lilledega kaetud alaga, kus on eksponeeritud väga palju erinevaid tulpide sorte, kus nägin ka kurikuulsaid kõige mustemaid tulpe (mis tegelikult olid tumelillad). Õnneliku kokkusattumuse läbi oli sel korral toimumas mingi üritus, kus tantsiti rahvatantse, rahvariietes ja puukingadega. Taustaks oli kohustuslik tuuleveski ja tulpideväljad. Sain ühe tantsu ka kaasa kepsutada. Meeldib! :) Lõunaeelse puhkepausi tegime suupistega poffertjes, mis pidavat olema kohalik traditsiooniline snäkk, nagu Belgias vahvlid. Igatahes oli maakeeli tegemist väikeste amsusuuruste pannkoogikestega, mida tuhksuhkru ning võiga süüakse. Ma pean tunnistama, et ainult hollandi leib ehk juust oli sellest retkest puudu, et anda tunnistust meile kujunenud Hollandi ilmest. Pereema võttis aga külastuse kokku lausega: "It's all too hollandic that we never do it". Kojujõudes tehti mulle hollandileiva võileib, et vahukoorele kirss tippu panna.
Kogu nädalavahetus oli pikitud täis hollandikeelseid lauseid, tohutult hollandikeelseid lastelaule ning muusikat. Neil on klaver ja kitarrid ja noote ja... nad on muuuuuuusika inimesed! See oli vapustavalt tore! :) Kui kala vees.
Nüüd on jäänud kaks nädalat lihtsat tudengielu Gentis, millesse peab mahutama palju asju, palju meeldivaid asju, et rasketel tööaegadel Brüsselist mõndagi meenutada oleks :)

Here we go...

Anyone can give up. It's the easiest thing in the world to do.

3 päeva tagasi olin "radiaator" ning "värisev haavaleht" vaheldumisi, laibastunud olekus saamata aru välisest maailmast. Kui hakkasin taastuma, tulid värvid ellu tagasi. Ja mitmeid kordi heledamalt, kui need olid varem. Tunnen rõõmu sellest, et saan liigutada, jõuan liikuda ning suudan mõelda. Tohutu motivatsioonitõus ning teotahe; siiski olen veel pisut nõrk ning taastun. Aga oh milline rõõm on elada... :) Haigusel oli Oma Mõte.

Taas üks nädal

Üks nädal on jällegi ära kulunud, peamiselt "tavapärase" eluga harjumiseks. Eveli naases Eestist, koolitöö hakkas taas pihta (kohati mitte traditsioonilisel kujul) ning taasalusasin enda liigutamisega. Nädal algas õppeaine "Flaami kultuur" ekskursiooniga Brüsselis. Külastasime EuroParlamenti, kui tähtsat hoonet, aga minupoolne pettumus oli suur. See hoone on tõeliselt turistiline, grupp grupi otsas, kuigi vaadata pole seal suurt midagi. Pärastlõunane CityGame ehk vaatamisväärsuste jaht oli muidugi ägedam ning kursakaaslastega on tore. Minu päeva mahtus veel vestlus ühe pere emaga, kuhu soovisin minna suveks au-pairiks. Eestisse ma tagasi ei kipu (tööd ju pole!) ja hollandi keelt tahaksin selgemaks saada - mis ma selle õppimist muidu üldse alustasin? :) Igatahes oli see pere minu esimene eelistus ja esimene vestlus, sest valikuid oli mitmeid. Pärast vestluslõunat naasesin teadmisega, et võibolla ei kohtu me enam kunagi, sest kandidaate on mitmeid - mõned oskavad väga hästi hollandi keelt, teised tahaksid jääda 1-2 aastaks perre jne. Mul polnud oma kolme hollandikeelse sõna ja 3 kuuga võimalust konkurentsi pakkuda, seega olin lihtsalt rõõmus tutvumise ja väga meeldiva aja eest. Pidin ootama nende otsust nädala lõpuni, aga õhtupoolikul sain sõnumi "Welcome to Brussels". Jah! Niiiiii äge. Ma olin vaimustatud loomulikult ning kinnitasin oma minekut. Seega, suvel on kavas töötada Brüsselis Hollandi peres, kus on üks kaheaastane poiss Willem. Piltidelt tundub ta ingel, aga kohtun temaga mai keskel, kui lähen nendega Hollandisse nädalavahetust veetma. Eks siis näis! Ma väga loodan, et minu sisetunne ütles õigesti, sest olen viimase 2 päeva jooskus kolmele perele ära öelnud.
Teisipäev oli väga-väga tore, kuna käisime bussiga ekskursioonil Esimese Maailmasõja toimumispaikades ning Yeperi linnas. Käies päris kaevikutes, nähes päriselt toimunut unikaalsetelt filmilõikudelt, kiskus kohati sees kõik kokku - nii hirmus! Mulle meenus ka mu keskkooliaegane sügav huvi Esimese Maailmasõja vastu - olin kohati täiesti sukeldunud ning tol ajal oleks ma tõeliselt vaimustunud nende materjalide ning paikade üle. Nüüd vaatasin nii sõjastoimunut kui oma möödnud kirge kaugemalt ning teadlikumalt. Siiski on huvitav tunne jõuda lõpuks kohta, kuhu ei arvanud kunagi sattuvat. Sama tunne oli kord Valmieraga.
Kolmapäeval ja neljapäeval olid sama aine loengud, Belgia ajaloost ning noortekultuurist. Huvitav! Paraku on mitmenädalae puhkus minult viinud võime õppida, mistõttu pidin end tõeliselt sundima, et kirjutada vajalikku uurimistööd Belgia keeltest. Reedese päeva pühandasin sellele, aga valmis siiski ei saanud. Ah, aega veel on... aga tundetus hakkas ära tüütama. Jah, emotsioonitus. Pidin end raputama, aga raputati hoopis järgmisel päeval :) Nüüd on jällegi hea, tunnen nii viha, rõõmu, nukrust, igatsust jne. Selleks ma elan, et tunda :D
Eile tegin kartulisalatit. Koorisin, tükeldasin, pesin, lõikusin, segasin, mökerdasin... põhjuseks üritus "Intercultural dinner". Võtsin kaasa ka tatart, aga kartulisalat oli ikka populaarsem :) Ja vastukajaks sain süüa Türgi, Kreeka, Belgia, Hispaania ja Poola spetsialiteete. Nämm, kohati! Belgia vahvel maitseb endiselt hästi ning Poolas suitsetatakse ka vorst väga maitsvaks. Türgi söögid tundusid kuidagi tuttavad, eelmisest õhtust. AHAHAA. Ja Kreeka vein oli jalustrabav... õhtu jätkus kusagil Graslei baaris inimeste-sõnamängude seltsis. Külalismagajad olid Natalia ja Marlies = naitsekas ehk pidžaamaparty pidžaamadeta :D

AjaLend

Mul on olnud vapustav ja lennukas nädal eluradadel. Praegu tunnen, et pean pidurit vajutama vaatamaks/mõtisklemaks toimunule naeratuse ja rahuga. Sellest nädalast on niiiii palju kaunieid mälestusi oma reisipanuna panna, et pean seda enne korrastama, et uusi saaks lisada. Selleks olengi nüüd tasaselt maandunud oma Genti-kodus.

Minu nädal algas pühapäevaga, mil külla tulid Niki, Stavros (kreeklased) ja Natalia, et teha miskit lihavõttepühale traditsioonilist - värvida mune. Minu lemmiktegevus oli munade tühjakspuhumine, mida kreeklased skeptiliselt jälgisid. Natalia munad haisesid räigelt, kuna ta värvis neid küünelakiga. Mustkollasetäpiline ja kollanemustatäpiline haisev muna. Õnneks nüüd nad on haisemise mu laual lõpetanud. Stavros värvis muna lihtsalt, põhimõttel simple is more, punaseks, kuna Kreekas värvitavatki mune ainult punaseks. Niki oma kollase-punase munaga pani mind selles väites kahtlema. Igatahes avastasin, et ei polnud seda munade värvimistegevust harrastanud ülimalt pikka aega. Lõbusamaks muutus asi, siis kui hakkasin Stavrosele näitama üht kätemängu. See kujunes hitiks ja megalõbusaks, millele lisandus minu käelise tegevuse avardumine Kreeka mängude varal. Ma ei saa öelda, et lõbus ei olnud. Kogu päev oli väga ere, kaasaarvatud fotosessioonid. AHAHA. Sellegipoolest ei olnud meie kõhulihased veel piisavalt trenni teinud, mistõttu läksime koos välja õhtust sööma. See kujunes treeninguks pigem lõualihastele ning maitsmismeelele, sest otsustasime Kreeka toidu kasuks. Uskuge mind, parimaid magustoite pole ma kunagi söönud. Isegi pärast oivalist ja ülimalt kõhtutäitvat sööki. Seltskond oli ka vapustav. Ausalt öeldes ei mäleta ma hästi viimast korda, mil oleks maitsmielamusest silmad pahupidi läinud ning seltskonna meeldivuse tõttu einestanud kolm tundi järjest. Igatahes juhtus see pühapäeval :) Megatore päev! Ning ega loomulikult ei saanud päev veel lõppeda, sest meil oli liiga meeldiv koos olla. Seetõttu läksime Niki juures olevad prantsuse tüüpe välja kutsuma, neid oodates jõudsime näha ühes hubases kohas jazz-bändi. Tore oli, jah, aga ma olin juba suht väsinud - ilmselgelt! Ning pärast kesiseid vestlusi ning väikest Göözi läksin koju, väga rõõmsalt. Et...

...ärgata hommikul vara, et minna rongile. Kohtumine 8.00 Sint-Pietersi raudteejaamas Belgia sõpradega, et minna rongile. Natalia ilmus sinna väsinud olekuga ning mainis, et magas vaid üks tund. Uhh hea, et ma varem koju ikka läksin, et hommikul minna rongile. Meie olime 14 toredat inimest, kes läksid rongile, et sõita Bobejaanlandi. See pole mingi uus maa, vaid lõbustuspark. Nagu Disney vms, aga Belgias. Juba praegu pean ma mainima, et see oli parim lõbustuspargi elamus mu senises elus. Vapustav. Ma pole mingi eriti suur kunstlike atraktsioonide fänn, aga seda ma nautisin küll. Pealegi polnud pilves ilma tõttu vaja seista megapikkades järjekordades. Seda asjaolu pidevalt kiites, ütles Natalia killu, et järgmine kord peab üldse talvel tulema ning lisas, et pealegi "ca glisse mieux" (libisebki paremini). AHAHAA. Mul oli kohati päris hea meel, et ta välja ei olnud maganud, sest niiiiiiiii hullu kõhulihaste trenni pole ma ammu saanud. Sel päeval oli Natalial megapalju kilge varuks. Oh, ja atraktsioonid olid kõiksugused. Minu lemmikuks osutus rong, millel sõitsin kaheksa korda ning naersin lakkamatult. Kolm atraktsiooni olid sellised, kus ma lõbutsesin pealtvaatajana ning mitte vähe. Ühe ristisime "la torture" ehk "piinamine". Teised tundusid lihtsalt pilditukstegevad. Mul läks veel sellel päeval pilti vaja. Näiteks 4D kinos :) Õhtul, väntsutatuna rongis naersin end pildituks ning kosutasin söögiga "french fries" ehk "fritjes" ehk Belgia erakordsed friikartulid. Ainult belglased ise saavad nende erakordsusest aru, aga ma ei tea mis tasandil, sest verbaalsel tasemel väljendada ei mõista. Fantastiline päev! Erakordsed lihavõttepühad! Senise elu vaieldamatult eredamad.

Teispäeva plaanisin Gritile Brüsselisse vastuminemiseks ning temaga seiklemiseks, kuid plaan ei õnnestunud, sest ta otsustas mitte tulla. Olin päris,väga kurb, samas rahul, et ei pea kuskile kiirustama ning saan lihtsalt puhata. Kahju oli kõiki meeldivaid plaane nurka visata ning kohati kaldusin depresiivsusele. Peale lõunat koputas uksele Natalia ning tundis huvi minu plaanide vastu. Oh, ja ta päästis olukorra ning päeva. Rääkisin oma plaanidest, mõtetest ning asusime harjutama. Muusikat mängima ja laulma ning hääleharjutusi tegema. Nimelt tahtsin sel nädalal kindlalt teha avalöögi oma tänavamuusiku karjäärile. Ehehe. Õppisin kitarril mängima ka ühe väga-väga ilusa poola laulu (http://www.youtube.com/watch?v=VWk_c6z7LSo). Lisaks muidugi plaanisime repertuaaris Tättet ja Jää-äärt ning paar tuntumat lugu. Nende harjutamisega tegelesime ka kolmapäeval, sedapuhku pargis, et avatuma keskkonnaga harjuda. Harjusime kiiresti, sest neljapäeva ennelõunal olime Brugge rongijaama ees mängimas-laulmas-trallimas, aga see oli alles soojendus ja harjutus, sest tegelt oli plaan ikka keskusesse minna. Enne mängisime turiste, seiklesime ning imetlesime linna. Brugge on tõeliselt kaunis linn ning õigustab neid tohutuid turistidehorde. Lõpuks leidsime gruppide keskel kanali ääres ühe koha, kus lasime muusika valla. Ühelt poolt möödusid paadid, kust saime palju tähelepanu, teiseltpoolt turistide massid, kus tähelepanu oli vahelduv. Mõne aja pärast olime mõistnud millised lood tähelepanu ja poolehoidu pälvivad, et mingid armsad ja tundmatud lood inimestele peale ei lähe ning jätsime Tätte ja klassikalise kitarri tahaplaanile. Champs-Elyseega teenisime nii raha kui poolehoidu, samuti rütmikas Helena Wandje oli hitt. Lastele mõjus hästi rongisõit, ahaha. Üldse oli äge vaadata, kuidas lapsed uudistavad ning näitavad rohkesti tähelepanu. Kokkuvõttes pean ütlema, et see on megavahva, et me seda tõepoolest tegime. Me julgesime ning särasime ning nautisime tõeliselt, kuid peab tunnistama, et kerge amet see pole. Mind peatas pärast kaht tundi see, et käsi jäi kangeks ja lauluhäält enam polnud. Nüüdsest vaatan tänavamuusikuid pisut teistsuguse pilguga.

Meie päev jätkus rongis, et sõita veel kaugemale - lääne lõppu (Oostende), mere äärde. Kui nägin merd... oeh, poleks eales uskunud, et merest nii väga puudust tunnen. Selline lõputus, vabadus, rahulikkus, peegeldus, hingus, õhk.... oeh. Istusime rannas, sõime traditsioonilisi Belgia frite' ning puhkasime. Kui olin õppimas poolakeelseid (tõsiselt keeruline keel) laulusõnu ning lugu mängimas, tulid meiega tutvuma mingid tüübid. Kah suht rahvusvaheline seltskond, mistõttu juttu jätkus kauemaks. Vahva ja lõbus oli nendega, kuid hoolimata nende veenmisest, et jääksime nendega Oostendesse, naasesime üheksa ajal koju, mina Genti, Natalia Brüsselisse. Ja siin ma nüüd olen, seljaga vastu radikat, lahtisest aknast kostmas tuvide kudrutamist ning rahu nautimas. Tänane ei tõota siiski sama rahulikult jätkuda, aga olen taaskord seiklusteks valmis õhku tõusma... Lendame!

Rahutus on mind vallutanud. Raske on püsida paigal ja midagi konkreetset teha, aga selle nädalaga on ka "konkreetset" tehtud. Esmaspäeval pärast bioloogiatundi läksin Brüsselit avastama, õigemini küll inimest, aga üks ei välista teist. Igatahes oli sisukas õhtu ning energiliselt kella ühe ajal öösel Gentis trammi oodates, tutvusin ksülofoni ehk Musaga. :)

Teisipäev sisaldas väga lõbusat muusikatunni eksamiks valmistumist ning ma ei saanud jätta kasutamata juhust pakkuda söögiks tatart (video FB-s) ning õppida flööti mängima. Seega, minu esimene flööditund :D

Reedel oli mul small-talki koolitus ehk Gentis õpivate vahetusüliõpilaste pidu. Üldse ei viitsinud minna, aga kuna pidu toimus 3 minuti tee kaugusel kodust, ei põigelnud Evelile vastu ning läksime. Ühesõnaga, terve õhtu klassikalisi küsimusi päritolu, eriala jne kohta. Loomulikult ei viitsi ma seda teha tavapärasel viisil, mistõttu saadi kord kuulda, et olen Antarktikast, Lõuna-Aafrikast ning tegelen fotograafia ja arheoloogia õpetajaks õppimisega. Naerda sai palju, sest õnneks polnud inimesed suupeale kukkunud ning jõudsime pingviinide keele rääkimise ja muude omamoodi diskusioonideni.
Õhtu koosnes veel Maroni ja Niki toa ägeduse kadestamisest, paberiga grillimisest, vintskeima liha söömisest ja "Kreeka vs Türgi" kahevõitlusest (minu agiteerimisel). Prantsuse keelt kuulsin palju ja rääkisin, see on peaaegu alati hea tunne :))) Kuid momentaalne keelte vahetamine on äärmiselt raske ikkagi!!! Chill-Grill.

Sotsialiseerumine ja enese viimine välismaailma algas juba neljapäeval, koolis ning keeletunnis ning seejärel Analia (Argentiinast) juurde külla minemisest. Sain kuulda järjekordselt põnevat ning näha tema maailma ja elu. Täna on ta lapsel sünnipäev, aga ma puhkan pärast äärmiselt liikumisrohket nädalavahetust. Igatahes on Johan äärmiselt äge laps ning niiiiii rõõmsameelne, hämmastavalt.

Eile oli meeldiv võimalus oma kursusekaaslastega aega veeta ehk City-game. Müsteeriumi lahendamine, õigetesse paikadesse jooskmine, mõistatamine ning arutamine, seega avastamine. Igatahes, minu aju polnud küll piisavalt arenenud enamus asjade lahendamiseks, siiski meie väga meeldiv tiim võitis ja sõi kohvikus komme :D Olin suht läbi, läksin magama ning ajasin end õhtul püsti, et sõita bussiga Assenendesse. Seal ootas mina Frederik ja Marlies, et minna mingile peole. Mina järjekordselt ei teadnud, mis-kus, aga see ei häiri mind :) Põnevust jätkubki rohkem! Ilmselt sellel õhtul mitte piisavalt, sest polnud väga tore pidu. Ometi oli hea meel näha juba tuttavaid inimesi ning tutvuda uute ja toredatega :) Ja belglane Thomas tõi mind pärast koju Genti ka. Äge on temaga rääkida, sest ta ei räägi eriti inglise keelt ning siis pean panema proovile enda hollandi keele oskuse. Meeldiv on tõdeda, et olen selles palju arenenud, kuigi pean tunnistama, et kell 4 hommikul ja elu mõttest rääkida, hollandi-inglise segukeeles rääkida on suhteliselt väljakutsuv. I like it!

Täna puhkan kõigest, tiksun vaikselt, püüan iseendale pihta saada, selgust saada müstilises tundes ning välja puhata. Homme kooli ja üllatuskohtumine õppejõuga. Ehee.

Eluratas veereb. Aga Maailm on üks tõeliselt kummaline koht. Ja mitte kunagi ei hakka ma teda mõistma. Inimesed on tõeliselt imelik liik.

J'ai besoin d'enegie

Viimastel päevadel on mind kimbutanud tõeline energiapuudus. Võibolla on see haigusest, võibolla vähesest tegutsemisest, võibolla "seiklustest" eemalejäämisest. Igatahes fakt on see, et kuhugile oli mu energia kadunud. Täna oli juba suht nukker, aga tekkis pööre.... Hommik harjumuspäraselt tühi ja jõuetu ning harjumuspärane arvutitaha lohisemine. Sõpradega jutustades tuli juba pisut optimismi ning kui Marlies (minu tihedaim lüli flaami kultuuriga) saatis komponeeritud pildi meie ühisest peost, siis oli hea algus juba päevale olemas...

Igatahes täna... võtsin sisse täislaksu c-vitamiini ja plaanisin Marliesi soovitusel minna hankima energiat päikese käest. See viis mõtteni ka miskit plaanipärast teha ning lõpuks välja jõudnuna seadsin sammud Genti Konservatooriumi poole. Enne olin uurinud, et seal on otsitavaid isikuid küll... isegi naiskitarriõpetaja!!! Asi kujunes väga lihtsaks, kuna kõik olid abivalmid ja endiselt hämmastavalt head võõrkeelte oskajad ning lahkusin majast kolme inimese kontaktidega. Jalad viisid mind edasi mõistuse juhtimisel edasi muusikapoodi noote avastama. Järgmisel korral hangin flöödi-kitarriduo ;)

Ilm on meil ikka metsikult soe, põhimõtteliselt nagu eesti suvepäev. Seega jalutasin ja jalutasin :) Kuni jalad viisid koju, et valmis teha reedene kodunetöö Comparing educationi jaoks. Meisterdasime Eveliga postri Eesti haridussüsteemist st. kleepisime, lõikusime, joonistasime, tegime ümber ja lõpuks olime rahul. Tulemus on selline...

Nagu aru saate (loodetavasti), on tegemist puuga.

Väiksem puu - kuusk, on väga tähtis element, kuna esindab Special educationi eraldatust tava haridusest st. erikoolide puu. See näitab otse ära, et Eestis puudub incusive education. Millal me saame need kaks puud ühendatud? Kas sellist lootust on üldse? Mismoodi panna toimuma täisväärtuslik erivajadustega õpilaste tavakoolis osalemine? Kas see on üldse vajalik?

Norras ja Rootsis on vaid üks puu, üks süsteem. Oleme siin küllalt arutanud, mis on plussid ja mis miinused, aga fakt on see, et kui erivajadustega inimesi ei integreerita ellu, siis me suhtume neisse ikka kui "teistsugustesse". Märkad ju ratastoolis inimest või kurt-tummasid tänaval vm. kuid mitte iga "tavainimest" või mitte?

Puu ja meisterdus valmis, tundsin juba mõnigast teostusrõõmu, seega energialaengut, aga täislaksu ning taastuse andis joogatund. Loivasin kohale usuga köhida kõik inimesed saalist välja, aga läks teisiti. Suurim nauding ning enesele keskendumine. Energia ning maailma tunnetamine ning lihaste arendamine. Hea! Igatahes, see pani tänasele hea punkti. Kõik on taaskord tasakaalus. Ootan Ootusega (H)omset :)

HelisevHeli

Terve nädalavahetuse olin kitarri ja muusika võimuses. Mind tabas tõeline inspiratsioonilaine, tunne mida olen nii kaua oodanud ja unistanud. See on tunne, justkui Sind läbivad kusagilt mujalt tulevad lained ning need saavad helilise väljundi. See ei ole analüüsitud ja "mõeldud" olek, selleks on vaja end vabastada. Hea, et see lõpuks juhtus.

Võib-olla on asi lihtsalt selles, et mul on siin lõpuks kitarr!!! Pärast nii suurt igatsust ja ootust, lõpuks saan mängida igasugustel hetkedel... see on hea tunne!!!

Kitarri Belgiasse organiseerimine oli ka omaette kunst. Aga ma olin nõus igasuguste skeemidega, peaasi, et Ta siia jõuaks :) Ja tudeng, nagu ma olen, pillilennupileti ostmisest ei saa juttugi olla. Seega tuli teisi taktikaid kasutada. Helistasin oma sõiduõpetajale, kes tunneb endise töö tõttu igasugu rekkamehi, kes mööda Euroopat sebivad. Kunagi tunnis oli ta maininud ka, et sõitis korduvalt Genti lähedalt läbi. Ma juba siinkohal tooks esile sõna LÄHEDALT. Igatahes, Tõnn oli kohe valmis ja nõus aitama, kui ma pilli talle organiseerin ning seejärel sellele Nazarethi tanklasse järele lähen. Ma olin juba niiiiiiiiii elevil!!! Vaatasin kaardilt, et oh see tankla on 3 km Nazarethi asulast (viimane asub 15 minti rongitee kaugusel), kuigi Tõnu soovitas hankida autoga sõber, otsustasin mina ikka oma meetodi kasuks ehk siis rong ja kondiaur. Rongile läksin 5.55 ning 6.08 maabusin mainitud asulas. Täielik maakoht, hea et laternadki valgustasid. Tanklas pidin olema 7.00. Esimene ehmatus kaasnes avastusega, et olin jätnud juhistega (joonistatud) kaardi koju ning joonistasin mälu järgi uue. Umbes. Uskumatu küll, aga kõndisingi õiges suunas, kuid juba liiga pikka aega... oli veel pime, aga ma nägin mingi putka juures kahte meest, kellelt läksin ettevaatlikult juhiseid küsima. Nad osutusid väga lahketeks ning teadjateks, üks hakkaski just autoga vajalikku suunda sõitma. Oh seda õnne! Sõitsime päris tükk aega (jalgsi oleks lõunani kõndinud!) ning maabusin kiirtee kohal sillal. Sain vajalikud juhised ning hakkasin minema. Hämmastav kui palju autosid ja lärmi on kiirteel (sellel sõites ei saagi täpselt aru, mis-kus-kuipalju liikub. Järgmine ja suurim ehmatus saabus siis, kui sain aru, et tanklasse saab vaid KIIRTEE kaudu. Ei mingit jalgsikõndimisvõimalust!! Tõeline valearvestus! Üritasin minna, aga tundus liiga ohtlik. Meenus, et Janika kirjeldas oma seiklusi kiirteel ja läksin tagasi lubatud alale. Püüdsin hääletada, sildiga/sildita ja loomulikult siis, kui olin suht aksepteerimas oma feilimist, peatus auto ja... here we go. Texaco tanklasse. KOHAL 6.58. Ise küll ei uskunud! Ostsin sokolaadi ja sõin särades. Aga loomulikult hakkas kummitama mõte, et äkki pole õige tankla või vale pool kiirteest (olin suunal Pariis) jne. Ühesõnaga, sokolaad kulus kiirelt - 7.08 ei mingit kitarrimärki! Rekkajuhid pidid väga täpsed olema.... igatahes järsku ilmus üks tüüp autode varjust... Minu kitarriga (L)!!!!!! See pilt läheb mu fotograafilisse mällu. Vajab mainimist veel asjaolu, et kaardi leidsin päev hiljem jopetaskust ning tagasiteel oli õnnetähes ning saabusin Genti tagasi plaanitust 2 tundi varem. Ja veeel... nüüd hakkan mängima jälle. See kirjutamine võtab ju kitarriarvelt. Helideni!

Algus. Belgia.

Eile öösel ärkasin üles ja tuli selline tunne, et tahan blogi kirjutada. Arvestades minu magamiskoha kõrgusi ja paiknemist ei roninud ma ilmselgelt alla, vaid jäin uuesti magama. Eilne päev möödus edukalt arvestades minu haigust, mille olen endale külge saanud (mingi viirus). Sain Eestist paki, ekslesin postimaja otsides linnapeal ning avastasin pesumajarõõme. Seejärel läksime Eveli ja Nataliaga (poolatar) kinno. 3D ja "Alice imedemaal". Ausalt öeldes olen ma kergelt pettunud, sest film oli läbi ja lõhki etteaimatav ja teistest filmidest mahaviksitud. Ometi oli pildikeel väga hurmav ning visuaalse elamusena väga nauditav, lisandus muidugi 3D võlu. Aga kas teatsite, et ka kinos on vaheaeg? Ühel hetkel (stseeni keskel!) jäi film seisma ning hakkasid käima sekundid 9.59, 9.58, 9.57 jne. Vaheaeg 10 minutit. Ehehee... suht koomiline! Loodan, et sellel on mingi mõistuspärane seletus :) Igatahes pärast filmi läksime mingisse "Sahara Hut"i kebabiburgerit sööma. Hea! Ning ülejäänud õhtu veetsin Veiko toodud "Saladuste" seltsis. AHAHAA. Mina neid ju ei loe!!!

Selline oli siis tavapärane haiguspäev, täna võtan rahulikumalt ning keskendun tervekssaamisele ja endale. Ja seega kirjutamisele. Kummaline, aga kirjutamine pole mulle kunagi eriti sümpatiseerinud, aga on hetki nagu praegu ja.... :)

Viimati, kui siia kirjutasin olin läbimas "uskumatuid" aegu. Mul tulevad külmavärinad, kui nendele asjadele tagasi mõtlen või kui näen sarnases seisus inimesi nagu ma olin... Samas ma ei teagi, kas see praegunegi on "õigem", aga ma usun ja loodan ja tunnen. Toimunud on hämmastav muutus ja ma otsustasin, et sel aastal tuleb neid veel ja palju. Tahan teha nii nagu ütleb minule Mina, sisemine tunne ja jõud. Mitte kunagi ei taha ma neid enam nii lootusetult ära kaotada...!!! See on liiga ränk. Kuid ma tean, et see oli vajalik, seekord!!! Mul on hea meel, et olen olemas nüüd.

Hea küll, aitab sentimentaalsustest. Räägime elust :) Gent on oma vaba atmosfääriga mu pea täitsa sassi ajanud - mulle meeldib siin, tunnen ennast hästi ja vabana! Ning isegi keel, millest ma aru ei saa (flaami ehk hollandi!) ei morjenda mind üldse. Õpin seda isegi vähehaaval. Vahepeal ma siiski taban ennast mõttelt, et kas asi ongi niiväga Gentis või pigem uudsuses, mida ma vajasin. Ma ei tea ning ega olegi tähtsust. Olen õnnelik, et siin olen.

Tahaksin rohkem koolis käija ning õppimisega tegeleda, aga meie hõive on minimaalne. Tõeline "Erasmuslase" elu, kus pidutsemiseks ja hullamiseks on antud palju aega. Mina paraku pole sellest eriti huvitatud, vaid tahaks õppida. Seda ma ka teen, tühja sellest koolist. Aga ometi oleks toredam näha sagedamini oma seikluse-saatusekaaslasi üliõpilasi. Neid on Hispaaniast, Türgist, Kreekast, Poolast (Natalia!), Belgiast, Hollandist ja Norrast (viimastega elan ühes majas-jõhkrad peoloomad!). Mitu ainet on juba läbi (teaching practice, inclusive education, dutch language), teised käimas. Õppida on mõnus!!! Eriti kui on selleks aega... :)

Gentist välja olen jõudnud kahel korral. Esimest korda loen läbikukkumiseks, aga teine korvas selle mitmekordselt. Ühel veebruaripäeval sõitsime erasmuslastega Aalsti, et osa saada Belgia suurimast karnevalist. See oli väidetav "have to see" sündmus. Ma kahtlen selles, kuna tegemist oli "tänava-rave" õudseima variandiga. Esines äärimselt labaseid pornoakte ning kostüüme, mille lahtiseletamine nt lapstele oleks olnud suur pingutus, kuid peamine teema tundus olevat seotud poliitikaga. Igatahes, vaatasin neid, olin suitsuses pubis kursusekaaslastega ning seejärel läksin hoopis linnakest avastama. Sadas lörtsilund, aga see oli parem kui räige suitsupilv. Kuigi teised jäid tantsima, sõitsin ma südamerahus koju. Tehtud!

Teine väljasõit (ehee, nii naljakalt kõlab) viis mind Brüsselisse. Janika ja Veikoga kohtuma. Hoolimata nende pikadest retkedest, magamata ööst, Veiko KOHVRI! tassimisest ning ootamistest, olid nad nõus minu üliemotsionaalsust taluma ning läksime sööma. Nämm pizza. Ma ei üritagi kirjeldada, kui rõõõõõmus ma olin nendega kohtudes :))) Kahjuks oli neil jagada mõned haigused, mille osaliseks ma järgmisel päeval sain. Siiski see oli alles järgmine päev. Õhtu oli äggge :) HospitalityClub on ka äge! Ja see, mis ma läbi elasin oli ka äge :))) Ühesõnaga ma olen siiani vaimustunud sellest retkest. Lisaks saabus "tänu" tülidele hetk PÄRISELT asjadest rääkida, isegi kui see pole kerge... on õpetlik!!!!